Dmitri Rudakovi debüütfilm „Sentents“ on ammutanud inspiratsiooni filmi peategelase Varlam Šalamovi, tunnustatud vene kirjaniku „Kolõma lugudest“ ning tema viimastest elupäevadest dementsete haiglas. Šalamov (1907–1982) toetas revolutsionäär Lev Trotskit ning tema kiituse pälvis nõukogudevastaselt meelestatud kirjanik Ivan Bunin. Rohkem süüd polnudki vaja, et veeta pea 18 aastat oma elust (ajavahemikus 1929–1951) nõukogude vanglasüsteemis, neist mitu aastat (1937–1942) Kolõmas, valge surma maal. Aastail 1954–1973 pühendus autor „Kolõma lugude“ kirjapanekule. Neist lugudest ühe peategelane on mees, kes kordab ühtainsat sõna – sentents. Et püsida ärkvel, et mitte langeda unne, et mitte hääbuda valgesse surma.
Rudakovi film kujutab eelkõige Šalamovi viimaseid päevi hooldekodus. Mees on põdur, liigub vaevaliselt kui vari, ihu hirmsate mälestuste agoonias hääbumas. Teda külastavad perioodiliselt kaks entusiasti, kes ahmivad aplalt mehe viimaseid sõnu. Sageli ei tule kirjaniku suust enamat kui vaevalised varjud sõnadest, mille tüvesid entusiastid paberile üritavad vormistada. Nad peavad meest kiidulauluta jäänud geeniuseks. Eks seda ta ka oli, vähemalt pikka aega oma kodumaal. Tema teosed leidsid esimese tee avalikkuseni tihti just raudse eesriide taha toimetatuna.
Valus on näha hääbumist, nii nagu Rudakov seda kujutab, rõskust ja rõhutust imbub igast kaadrist. Ja Aleksandr Rjazantsev, kes Šalamovit kehastab, teeb võimsa soorituse mehena, kel pole hingetõmbeid enam palju jäänud, kuid kes hoiab igaühest neist kümne küünega kinni. Võimatu on ette kujutada, mida Šalamov võis kogeda vangistusaastate jooksul, kuid Rjazantsev annab oma olekuga, kehahoiakuga, väikeste žestidega edasi nende koleduste tagajärgi, nii füüsilisi kui psüühilisi, nii otse ja vahetult, et väärib imetlust. Sõnad, mida Šalamovi austajad pikisilmi tema huulte vahelt libisemas ootavad, polegi muud kui püüdlus elus püsida. Nagu „sentents“ tema loo peategelase jaoks, on need sõnad tema vana poeemi read, mida kirjanik meenutab ja kordab, et mitte surmale alla vanduda. Mälu hoiab elus, ka kõige raskemates tingimustes.
Nõukogude aja raskeid tingimusi annab režissöör Rudakov ilmekalt edasi ka filmi tehnilistes lahendustes. See on film, mida tuleb kogeda. „Sentents“ on poeetiline, kuid seda poeetilisust saadab mõningane raskepärasus või grotesk, nagu mõnd Baudelaire’i naturalistlikku luuletust, milles sõnaseade vaieldamatu ilu otsekui vastandub selle kaudu väljendatu koletule loomusele. „Sentents“ on üles võetud 16 mm filmilindile, mis annab hästi edasi ahistavat ajastut, milles filmi tegevus aset leiab. Kogemuslik on ka helirežii lahendus – pidevad raginad, kõlinad, väljavenitatud külmad helid saadavad filmi aeglaselt kulgevaid stseene, mis vaatajailt kindlasti mõningat kannatust eeldavad. Meenub Aleksei German seeniori alustatud, kuid tema poja poolt lõpuni viidud vene kino mammutteos „Raske on olla jumal“ (2013), mis samuti loob helimaastiku, mis ühelt poolt täiendab ekraanil toimuvat, teisalt aga loob oma mikromaailma. Kannatlikud vaatajad aga saavad tasustatud – „Sentents“ jääb kummitama pikaks ajaks pärast tiitrite lõppu. Rudakovi sümbolism on raskepärane nagu temaatikagi, kuid veenev, ja ometi läbib filmi lootusrikas noot. Ilu ja armastus on olemas, mälu hoidku elus nii halba, et ajaloo õppetunnid ei ununeks, kui ka head ja toredat, et mõistaksime, millist ohtu halb kujutab, mille võime kaotada.
„Sentents“ on raskepärane ja sümbolistlik, kuid poeetiline teos, mis nõuab, et seda kogetaks meeleliselt samavõrd, kuivõrd mõtestatakse lahti selle aeglast kaadrite kulgu. Omapärase pildi- ja helikeelega loob Rudakov kõheda portree repressiivsest ajastust, kuid leiab tunneli lõpus piisavalt valgust, et linalugu ei mõjuks lootusetuse poolt pitseerituna.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Sentents“ (Сентенция, 2020)
Riik: Venemaa
Kestus: 1h 40min
Linastub PÖFF24 Debüütfilmide võistlusprogrammis
Stsenarist ja režissöör: Dmitri Rudakov
Produtsent: Kira Saksaganskaya
Operaator: Alexei Filippov
Osades: Alexandr Ryazantsev, Pavel Tabakov, Fyodor Lavrov, Ivan Krasko