Veebruari alguses sai Kultuurkapitalilt missioonipreemia aastatepikkuse töö eest Tallinna Ülikoolis ja Rein Marani filmide juures BFMi tehnikaspetsialist ning õppejõud Tõnu Talpsep. Alati muheda ja abivalmis Tõnu puhul ei ole tegemist vaid pelgalt õppejõuga. Kiire töö kõrvalt leiab ta aega ka pildistamiseks ning on teinud osatäitjana kaasa arvukates BFMi tudengifilmides. Rõõmsa sündmuse valguses vestlesime Tõnuga veidi pikemalt ning muu hulgas uurisime, kuidas ta filmini jõudis ning mida tähendab tema jaoks missioon ning hiljuti pälvitud tunnustus.
Teid valiti hiljuti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemia laureaadiks. Missioonipreemia – aastatepikkuse töö eest Tallinna Ülikoolis ja Rein Marani loodusfilmide juures. Kuidas Te sellest uudisest teada saite ja kuidas selle vastu võtsite?
Mind teavitati sellest telefoni teel ja päris kohe ei jõudnud asi kohale, sest kuuldavus ei olnud ümbritseva müra tõttu hea ning võttis veel pisut aega, et aru saada kes, mis ja milleks. Olin pisut hämmingus ja rõõmu hakkasin tundma mõne aja möödudes.
Mis Teie missioon on? Olete Te seda enda jaoks üldse mõtestanud?
Ei tunne ma end mingi „misjonärina“. On tehtud, mida vaja teha, ja aastate jooksul on elukäiku mingi pagas kogunenud. Tegelikult võiks sellise tunnustuse saada iga inimene, kellel pool elu juba selja taga ning kes on selle jooksul mingisugust tööd ausalt ja kohusetundlikult teinud. Kuigi viimaste aastate tegemistest on mulle endale oluline ja huvitav olnud Vita maja ehituse ja seda ehitanud inimeste jäädvustamine algusfaasist kuni lõpuni (niivõrd kui oli võimalik põhitöö kõrvalt sellega tegeleda). Huvitavad protsessid, ajastu tehnika ja portreed. Ühe maja saamise lugu.
Olete tegelikult lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia erialal. Kuidas Te bioloogiat õppima sattusite? Kas see oli teadlik valik?
Võiks öelda, et jah ja ei. „Ei“ sellepärast, et mul ei olnud mingit loodusteaduslikku huvi, pigem paelus mind looduse visuaalne külg. „Jah“ aga selle poolest, et minu kaks aastat vanem vend oli läinud bioloogiat õppima ja tema kursusekaaslastega koos matkates nägin, kuidas avaneb loodus sulle siis, kui tahad teada ja oskad märgata midagi enamat kui väline ilu. Sama kehtib ka inimeste kohta. Lisaks on mul meeles minu varalahkunud põllumajandusteadlasest isa ütlus, et inimene võiks teada, mille otsas ta trambib.
Töötasite pärast ülikooli kolm aastat Haapsalus õpetajana. Peale suunamisaja lõppemist läksite aga filmindust õppima, sest õpetaja amet ei olnud Teie jaoks. Ometi annate praegu loenguid?
Ülikoolis annan loenguid ikkagi väga marginaalselt. Pealegi ei pea ma siin ennast kehtestama. Kes tahab, saab oma osa, kes ei – tema valik. Täiskasvanute puhul pole korra hoidmiseks vaja lisaenergiat kulutada. Üldjuhul ei ole ma ennast kehtestav natuur. Varases nooruses olin lausa inimestepelglik tüüp. Aga inimene õpib ja muutub, kuni elab.
Olete Tristan Priimäele antud intervjuus maininud, et filminduse juurde sattusite tänu Rein Maranile. Mis see oli, mis Teid köitis või innustas?
Nagu öeldud, ei tundunud õpetajaamet mitte üldsegi minu rada olevat. Pärast suunamisaja lõppu seisingi teelahkmel, et valida, kuidas ja kus suunas edasi. Kuna mind on alati paelunud elu visuaalne pool – kuigi bioloogiaõpinguid ei kahetse ma mitte veerand sendigi eest, sest need kinkisid mulle avardatud vaate elusale ja mõistmise, miks ja kuidas asjad toimivad –, siis võimalikke valikuid oli kolm. Kuna ülikooli ajal olin avastanud algelisel tasemel fotograafia võlud, siis üheks võimaluseks oli film – just loodusfilmi operaatorina. Kaalumisel oli ka ehtekunst ja kunstiajalugu, kuid kaalukausi kallutajaks sai kogemus, mille sain oma viimase õpetajapuhkuse veetmisel Rein Marani võttegrupis. Täiesti erilaadne keskkond, inimesed, vaimsus ja looduse salapära. Talvel käisin filmi helindamist vaatamas, see oli uskumatult põnev. Kõik see Tallinnfilmi õhkkond: maja, meelsus, professionaalsus, kirg ja põlemine, millega tööd tehti – maagia! Sinna läks näpp, käsi ja takkapihta pool elu järele. Õnneks!
Õppisite Moskvas filmindust kaugõppes. Kuidas õppekorraldus seal välja nägi?
Kuna filmialaseid ülikoole oli kogu Nõukogude Liidu peale vaid üks (S. A. Gerassimovi nimeline Üleliiduline Riiklik Kinematograafia Instituut, vene keeles lühendina VGIK), siis sõitsid tudengid üle liidu sinna kord aastas kokku. Sessid oli 40 kuni 50 päeva. Eelnevalt tuli saata postiga kontrolltöid (käsitsi või paremal juhul trükimasinaga kirjutatult), lugeda hulgi etteantud kirjandust, teha ka praktilisi foto- ja filmitöid ning asi isegi toimis. Kuna filmitöid tuli teha filmilindile, siis pidi iga tudeng olema tööl mõnes stuudios, mis tagas võimaluse kasutada aparatuuri: stuudiot, filmilinti ja selle töötlemist. Loengute päevad olid pikad ja lõppesid kõik eksamite-arvestustega nagu sessid ikka. Vabadel hetkedel sai käidud näitustel, galeriides, millest Moskvas teatavasti puudust ei ole.
Paljud õppejõud on rääkinud, kuidas Jüri Sillart neid kooli õpetama kutsus. Kuidas ja millal Teie Tallinna Ülikooli jõudsite?
Siin on jällegi Rein Marani käsi mängus. Kui ETVs 1996. aasta lõpus likvideeriti allüksus Eesti Telefilm, siis Rein suundus sealt Tallinna Pedagoogikaülikooli (praegune TLÜ) filmi ja video õppetooli juhatajaks, kus ta Arvo Iho järglasena jätkas filmiõpet. Olime ju koos samas üksuses töötanud ja nii juhtuski, et ta kutsus ka minu sinna tööle.
Olete teinud Rein Maraniga väga palju koostööd. Ilmselt teate, mis on sellise pikaaegse koostöö saladus?
Igasuguse koosolemise ja -püsimise saladus on üksteisega arvestamine. Hea, kui seda aitab üleval hoida ühine eesmärk, huvi ja kohusetunne, et sa teed, mida suudad, oma parimal moel. Kui vaja, surud maha oma ego, et ühtne kooslus toimiks. Kindlasti pead oskama rõõmu tunda õnnestumistest, selleks et rutiin, mis pea iga töö juurde kuulub, sinu loomistahet ja erksust ei närtsitaks.
Kui palju Te praegu kooli kõrvalt operaatoritööga tegelete?
Need oskused on küll päris rooste läinud. Viimati hoidsin kaamerat töö pärast käes neli-viis aastat tagasi. Uuem tehnika on ka võõraks jäänud. Olen selle asendanud pildistamisega, mis on ka tore.
Kõigil tudengitel on vist võtetel juhtunud suuremaid ja väiksemaid apsakaid. Kuidas on lood Teiega?
Minul on õnneks läinud ja midagi väga hullu pole juhtunud. Eks mingeid möödalaskmisi ole ette tulnud, aga kõige ehmatavam seik oli kord herilaste filmi võtetel. Herilaste saagijahi filmimiseks oli üks suurem klaasist terraarium, kuhu herilased pääsesid toru pidi hoones olevast pesast. Raske kaamera koos suuremat sorti makroobjektiiviga (puha raud ja klaas) olin võtteks juba valmis seadnud ja läksin midagi majast tooma. Tagasi vaadates nägin, kuidas kaamera vajus aeglaselt terraariumi klaasi suunas. Ilmselt olin statiivi jala fiksaatori hooletult kinni keeranud. Midagi muud teha ei jõudnud kui oodata, adrenaliin laes ja süda kurgus vasardamas. Õnneks vajus objektiiv vastu klaaskasti rauast serva ja midagi ei juhtunud. Kui klaas oleks purunenud ja herilased välja lennanud, siis edasi mõelda ei tahakski. Kogu mitme nädala töö oleks olnud mõttetu. Ometi pole halba heata ja nüüd tudengitele loengus statiivi käsitsemisest rääkides on hea näide tagataskust võtta.
Varem olete maininud, et ilma Rein Marani filmideta ei oleks Te nii võimsaid looduselamusi saanud. Milline neist Teil kõige ehedamalt meeles on?
Eks neid ole mällu talletunud mitmeid, aga üks omapärasemaid juhtus siinsamas Tallinnas Paljassaares. Olin filmimas linnuelu, kui äkki tajusin, et ümbritsevas on midagi muutunud. Märkasin küll muutust, aga ei osanud kohe mõista, milles see väljendus. Ühtäkki sain aru, et kevadine linnukoor oli lakanud. Vaikus oli lausa üleloomulik, ei ühtki laulukatket, vaid tasane tuulevuhin. Ja siis märkasin selle vaikuse põhjustajat. Veidi eemal otse merepinna kohal hõljus merikotkas ja jahtis saaki – see õnnestus isegi filmilindile jäädvustada. Aga see „muusikaline paus“ oli omaette elamus.
Mis on need paigad või ilmastikunähtused Eestis, mida kindlasti võiks külastada ja kogeda?
Eestis on uskumatult palju kauneid paiku. Meie pindalalt väikese maa mitmekülgne geoloogia on aluseks nii erinevatele maastikele, milles on ilu ja väge, lihtsust ja rikkust. Aga igale inimesele peaks alles jääma mingi oma koha avastamise rõõm. Tuleb lihtsalt käia, olla, tunnetada. See koht võib olla mõnel saarel, rabas või metsatukas oma aia taga. Nagu öeldud, on kogemisväärset palju, aga Mohni saart julgeks vägagi soovitada, Saka juga (suvel pärast rohket sadu), Poruni ürgmetsa, mõnd sanglepalodu, Hinni kanjonit jne.
Ilmastikunähtustest näiteks peenike uduvihm oktoobris, mis toob esile lõhnad ja värvid, pannes viimased hõõguma, aga mitte särama, nagu päike seda teeb. Ja enese jaoks avastasin alles paar aastat tagasi udukaare. Vikerkaare-õe kahvatu vend. Valge kaar, mis tekib nagu tema õde vikerkaar alla päikest, kuid on lihtsalt valendav kaar maastiku kohal. Huvitav ja ilus.
Võib öelda, et tänu koroonale on rohkem hakatud rääkima aja mahavõtmisest. Kuidas Teie aega maha võtate?
Maakodu, loodus, pildistamine, kultuurielamused. Aga kõige tähtsam – ära korja enesesse halba, lase lahti solvumistest ning tunne rõõmu väikestest asjadest. Otsi ja leia enese ümbert ilu ja oska seda märgata, näha, kuulda. Kõige tähtsam on leida selleks aega – kasvõi natukenegi. Ka hallis päevas võib mõni kirgas riideese millegi taustal tekitada võimsa värvielamuse. Otsi head ja naerata. Hinda huumorit, ka musta, ja ära võta asju liiga tõsiselt. Näiteks mulle mõjub eriti turgutavalt laisalt langev lumesadu. Iga helves langeks nagu sinust läbi, võttes kaasa kõik pinged ja halvad tunded. Nii rahustav, nii mõnus!
Kuidas soovitate võtta kooliajast maksimumi?
Olla avatud ning huvituda paljust. Õpi ka seda, mis esialgu võib tunduda liiglihana. Ükski teadmine ei jookse külge mööda maha. Noorus on aeg, mil lood laiemat vundamenti oma teadmistele, kogemustele, mis jäävad sulle kogu eluks. Selle baasil kujunevad välja arusaamad, eetilised tõekspidamised ja põhioskused. Võta maksimum oma kitsamal erialal ja ära karda eksida, olla teistsugune. Koolis on eksimine üks õpiprotsessi osa, hiljem võib eksimustel olla raskem hind. Õpi ütlema „ei“, kuid arvesta teistega, kui oled kord ütelnud „jah“. Samas õpi tööd ja puhkust jaotama. Kerge öelda, aga tean, kui raske täita, sest vahel see polegi lihtsalt võimalik. Kuid enamik õnnetusi juhtub kas teadmatusest või väsimusest. Põhimõtteliselt on võimalik mõlemat vältida. Hinda aega ja hooli tervisest, mõlema kaotus on korvamatu. Kahjuks tundub tervis noortele millegi igikestva ja loomulikuna. Vähemalt mulle tundus see küll nii olevat.
Küsis: Carmen Laurend
Fotod: Tõnu Talpsepa erakogu
Päisefoto autor: Ly Pulk