Programm 1: Meeldiv üllatus
Üks põnevamaid asju animatsioonimaailmas on tundma õppida uusi filmiloojaid ja nende teoseid. Tihti nad alles avastavad ennast ja oma stiili, seda, mida öelda tahavad, ning see soodustab avatud ja loovat mõtlemist, mis võibolla hiljem elus kaob, kui oma nišš leitakse. Ka aastaid hiljem saab kõigele tagasi vaadata ja näha, kus on mõne suurema tegija juured.
„Peitusemäng“ – mäng lapse silme läbi
Barbora Halířová film on stiili ja loo poolest lihtne. Lapsed mängivad peitust ja me kogeme kõike nende silme läbi, tunneme, kuidas aeg venib ja venib, kuigi tegelikkuses liiguvad asjad kiiremini, kui tajuda suudetakse.
Tehniliselt meeldib joonisfilm oma lihtsuse ja vahelduva sürreaalsuse tõttu. Sealt leiab midagi nauditavat igas vanuses ja iga elukäiguga inimene. Kuid selles programmis ei tõusnud film nii hästi esile, kui ehk mõne teistsuguse valiku seas juhtuks.
„Tuulelohe“ – klišeelik, kuid kena ja väga liigutav
Film räägib väikesest poisist, tema vanaisast, tuulelohest ja surmast. Film on suunatud lastele ja seega on teema käsitlemisel kasutatud palju sümboolseid ja metafoorilisi võtteid. See avaldub näiteks nukkudes, kes kaotavad üha enam kihte, sedamööda, mida vanemaks nad saavad. Kihtide kaotamine võimaldab neil lennata pilvedesse nagu tuulelohe.
Kuigi filmi lugu on veidike kulunud, on see siiski üllatavalt haarav ja seda suuresti tänu teostuse tehnilisele meisterlikkusele. Liikumine tundub reaalne ja väga dünaamiline suurte uhkete käsitsi loodud võtteplatside tõttu. Vaataja tõesti tunneb tuult läbi heli ja visuaalide. Nukkude ja looduse disain võib olla lihtne, kuid kõik väikesed detailid ja pidevad kontrollitud liikumised tekitavad meeletult võimsa tunde.
Lisaks on filmil kaasahaarav muusika, mis tugeva orkestraalse kõlaga suudab tõenäoliselt liigutada ka kõige kivisema südamega vaatajat.
Filmi režissöör Martin Smatana on loonud midagi, millel on palju sarnasust võistlusprogrammi võidufilmiga, kuid siin on tegu tehniliselt kõrgetasemelise teosega, mis võiks isegi põhivõistlusprogrammis saavutada suurt edu. See on üks neid filme, mida võib soovitada kõigile, sest on kindel, et vaataja saab nauditava kogemuse.
„Silm silma vastu“ – nagu aeglane koomiks
Film on vahel naljakas, vahel groteskne. See räägib konnadest, kes on konfliktis suure sägaga, ja kuidas see kala nende elu mõjutab. Kuid lõpus vajub lugu natuke ära ja autori püüdlused mõjuvad ebakindlalt.
Visuaalide eest teenib Julia Plochi joonisfilm ilmtingimata suure aplausi. Kui vaadata filmi tehnilisest küljest, siis on kindlasti näha väga tugevad koomiksikultuuri mõjud. Tihti on korraga ekraanil mitu erinevat kaadrit, mis oma asetusega teadlikult suunavad vaataja silma. Meenutab stilistiliselt väga Genndy Tartakovsky süngemaid animatsiooniprojekte, nagu „Samurai Jack“ või „Primal“, ainult siin on lugu palju aeglasem ja visuaalid vähem rafineeritud. Kui film oleks poole lühem, oleks see kindlasti nauditavam. Seepärast ei oskagi seda kellelegi eriliselt soovitada.
Filmil on ka väga hästi tehtud muusika, mille saatel võiks tundide viisi mediteerida.
„Gravitatsioon“ – universaalset samastumist võimaldav
On kergeid päevi, mil lendame tähtede poole ja tunneme end tõeliselt vabalt. On ka raskeid päevi, mil soovime auku vajuda ja seal lihtsalt motivatsioonitult lamada. Mõni on oma eluga rahul, kuid on leidnud midagi, mis ei lase tal tõeliselt vaba olla. Sellest kõigest räägib Matisse Gonzaleze film „Gravitatsioon“.
See on muusika ja visuaalide poolest kindlasti nauditav film. „Gravitatsioon“ on joonistatud lihtsustatud stiilis, kuid väga selge ja nunnu. Muusika juhatab meid läbi filmi emotsioonide, nagu seda teevad ka meeldivad tegelased ja nende kehastajad.
Nii mõnusate filmide peale tihti ei satu. Kui võimalus tekib, soovitan kindlasti pilk peale heita.
„Lahus“ – animeeritud dokumentaalide tulevik
Kuigi film algab väga eklektilise tehnikaga, muutub edaspidi selle maaliline rotoskoopimise stiil meeldivamaks ja selgemaks.
Film räägib lähedaste inimeste kaotusest ja sellest, kuidas eri inimesed sellega toime tulevad ja kuidas alati toime ei tuldagi.
Dina Cam Van Nguyen on suutnud luua midagi väga intiimse ja isikliku tundega, mis päris dokumentaalfilmides tihti puudub. Nagu enamikus animeeritud dokumentaalides, mängib siin suurt osa rotoskoopia, mis tundub olevat selle valdkonna trend, mis ei lõpe niipea. Meenutas väga 2016. aasta dokfilmi „Torn“, aga siinne stiil on palju huvitavama lahenduse saanud.
„Kaaslane“ – trükib pildi mällu
See teos on ürgne ja metsik kujutus intiimsuhetest ja seksuaalsusest üldse.
Kuigi loos pole midagi eriti sügavat ning kuigi animatsioonid kordavad ikka ja jälle üle samu kaadreid, lihtsalt vahel negatiivis ja vahel teisel kiirusel, on vähemalt tehniliselt film huvitav saavutus. Kõik kaadrid on kraabitud ükshaaval metalli sisse. Vahel näidatakse metalli ennast ning vahel sealt paberile trükitud kaadreid. See film sobib kindlasti neile, kellele meeldivad eksperimentaalsemad tehnikad, kuid kui otsite sügavamat või selgemat lugu, siis võib see film vägagi igav tunduda.
„Ikka juhtub“ – „Uute talentide“ kirev täht
Nagu ka põhiprogrammis, jäetakse tavaliselt kõige toredamad lühifilmid lõpupoole, et publikule saalist lahkudes võimalikult hea maitse jääks. Michaela Mihalyi ja David Štumpfi üks uusimaid lühifilme saavutab selle suurepäraselt. Tegu on meeletult labase ja naljaka filmiga, mis ei varja midagi. Stiil on tugev ja ühtlaselt suurepärase kvaliteediga ning sama võib öelda ka muusika kohta. Lugu pole üüratult aeglane ega liiga kiire, on just seal täiuslikus vahealas, kuhu paljud režissöörid sihivad, kuid mida on raske saavutada.
Süžee on julge lähenemine Noa laeva müüdile. Hooliv mees töötab kogu aeg loomade heaolu nimel, kuid need on pidevalt kas purjus või avalikult seksuaalvahekorras ja tekitavad Noale aina uusi probleeme. Päeva lõpuks on mees omadega läbi ega suuda oma naist rahuldada. Film on pungil igat laadi huumorist ja seksuaalsusest, millel on filmis suur osa. Näeme kõike erinevate tegelaste perspektiivist ja kronoloogilisest aspektist, mis aitab muuta puändi üha enam nauditavaks.
Päris kõigile seda filmi ei soovita, kuid vürtsikama huumorimeelega inimestele on see justkui loodud.
Programm 2: Läheb veelgi paremaks
„Head kavatsused“ – nunnu, kuid sünge
See nukufilm on väga nunnu stiiliga: suured ümarad tegelased ja väikesed väljendusrikkad näod. Kuid ärge laske stiilil end petta. Sisu on palju süngem. Film räägib sellest, kuidas ühel päeval üks naine satub autoõnnetusse ja kuidas ta sündmuskohalt põgeneb, et mitte süüdi jääda. Kuid süütunne tekib hiljem tal endal, ta ei suuda enam normaalselt eluga toime tulla ja vajub depressiooni.
Lihtsat stiili kasutatakse filmis geniaalselt, see võimaldab tegelastel paremini end kehakeele kaudu väljendada, mis on väga tähtis filmides, kus dialoogi pole. Puuduvad üleliia aeglased kohad ja seega ei hakka filmi vaadates kunagi igav. Saame põhjalikult tuttavaks kõigi filmi tegevuspaikadega ja tunneme, nagu oleks tõesti tegu mõne päris linnakesega.
„Nahk“ – nagu nukufilm laipadega
Film tundub olevat tehtud päris elusuuruste, kipsist valmistatud ja nahaga kaetud nukkudega looduses ja väliskeskkonnas. Kogu film on väga eksperimentaalne ning kui proovite sealt mõnda lugu otsida, siis jäätegi seda tegema. Proovitakse edasi anda ideed sellest, kuidas inimene vahetab nahka nagu vahetatakse riideid.
Heli on siiski väga amatöörlik ja see peatab tihti filmi sisseelamist. Kogu film oleks võinud natuke rafineeritum olla, oleks jätnud tugevama mulje. Siiski peab kiitma, et filmitegijad võtsid käsile midagi nii rasket nagu animatsioon täissuuruses nukkudega vabas looduses.
„Vanaisa lemmik origami“ – ilu on tihti lihtsuses
Üks kõige lihtsamaid, kuid toredamaid teoseid, mis eelmisel aastal välja tulnud. Filmi lugu räägib vanaisast ja sellest, kuidas ta lapselapsele oma lemmikorigamisid näitab. Paberiga tehakse igasuguseid nalju ja vahvaid kujukesi ning juttu vanaisa ja lapselapse vahel on tore ning väga armas kuulata.
Film sobib tõenäoliselt absoluutselt kõigile. Kui seda kaader kaadri haaval vaadata, on võimalik ka uusi origamisid õppida.
„Tütar“ – stiililt unikaalne, kuid etteaimatav
Daria Kashcheeva nukufilmi „Tütar“ teeb eriliseks selle visuaalne stiil, kuid narratiivselt on see pungil klišeedest, mida on juba aastakümneid lühifilmides kasutatud. Lugu räägib tüdrukust, kes soovib oma üksikult isalt toetust. Kui see pole võimalik, ta solvub. Hiljem on isal tervisehädad ja kui need üle lähevad, taastuvad isa ja tütre suhted. Seal on mitmeid etteaimatavaid kohti, nagu flashback’id, linnu metafoor ja see, kuidas see peegeldab isa ja tütre suhet. Osa stseene, nagu see, kui tütar fantaseerib ja visuaalne stiil korraks muutub, ei tule filmis aeglase tempo tõttu õieti esile, mis muudab loo jälgimise vaatajale koormavaks.
Kuigi film võib loo poolest natukene lahjaks jääda, on selle stiil vägagi unikaalne. Näib, nagu oleks nukud päriselu järgi rotoskoobitud. Käsikaameraga filmimise tunne, mis pidevalt esil, süvendab seda. Kahjuks on film vahel väga aeglane ja tihtilugu on raske aru saada, mis toimub, sest pilt on nii metsikult rappuv või segane, isegi siis, kui see seda olema ei peaks.
Film võitis PÖFFi parima tudengianiamtsiooni auhinna, mis võib tunduda natuke üllatuslik. Kui selline stsenaarium järgmisel korral mõne teise režissööri kätesse usaldada, võib kindla peale sündida midagi väga huvitavat ja meisterlikku.
„Õunakaste“ – kui mõistad saksa keelt, võid silmad sulgeda
Alexander Gratzer toob meieni animeeritud absurdikomöödia, mis räägib erinevatest sõbrapaaridest, nende mõtetest ja ühe õuna teekonnast. On palju jaburaid repliike ja nalju. Selle filmiga kaasnes üks valjemaid naerupuhanguid, mida senimaani PÖFFil kogenud olin, kui „Ei tea mis“ välja arvata.
Ausalt öeldes on see teos oma kuiva huumori ja pideva absurdi tõttu filmina hea ja väga naljakas, kuid toetub nii palju vaid dialoogile, et sama hästi võib silmad sulgeda ja lihtsalt kuulata. Sama hästi võiks see olla audiodraama. Visuaalid on muidugi oma pastelse ja kena joonistamisstiili tõttu ilusad, aga kõik on väga staatiline, suurem osa ajast on liikumine võimalikult minimaalne.
„Blieschow“ – tehnilisest küljest üks parimaid joonisfilme võistlusprogrammis
Lugu on väga lihtne: noor poiss läheb maale vanaisa juurde, kuid seal on tema nõbu, kellega nad hakkavad rivaalitsema. Film on täiusliku tempoga ja see aitab juhtuva vastu huvi hoida.
„Blieschow“ on stilistiliselt nii võimas joonisfilmi meistriteos, et on lausa šokeeriv, kui vähe see on seni auhindu saanud ja need vähesedki üldiselt ainult kunstilise kujunduse eest. Visuaalselt on tegu millegagi, mis torkab lausa maailmaskaalal kohe silma. Iga kaader on täiuslikult paigutatud ja stiil on ülima täpsusega üle poleeritud. Pidevalt kasutatakse dünaamilisi liigutusi ja silmatorkavaid värvikontraste. Tegelased on täis detaile ja vapustavaid tekstuure. Disain on täiuslikkuseni töödeldud, et tuua meieni võimalikult täpne representatsioon autori kujutlusest.
On kahju, et teos ei võitnud PÖFFil ühtegi auhinda, kuna tegu on filmiga, mida tasub näha igaühel, kellel huvi animatsiooni, hea kompositsiooni ja üldse visuaalmeedia vastu.
„Meid oli neli“ – tasakaal tehnika ja sürreaalsuse vahel
Tihti on sürreaalse animatsiooni puhul eemaletõukavaks teguriks see, et kõik on väga segane, stiiliga pole üleliia vaeva nähtud või on tehnilised oskused puudulikud. Cassie Shao loodud film on siiski ülimalt pädevalt tehtud. Tihti kasutab ta tehnikaid, millega aastakümnete kogemusega professionaalid vahel rabelevad. On kombineeritud 2D- ja 3D-animatsiooni ning ka päriselu. Visuaalid ja helid on väga sürreaalsed ja sulavad tihti ühest visuaalist teise.
Filmis on ka lugu. See kujutab nelja inimest, kes proovivad arutada selle üle, kuidas üks inimene suri.
Ülimalt nauditav film ja soovitan kindlasti animatsioonihuvilistele. Kuid kui olete väga tundlike silmadega või kui teil käivad epilepsiahood, tuleks siiski mõne stseeni tõttu filmist eemale hoida.
„Zorg II“ – sellest vaataks lausa täispikka filmi!
Tegu on lühifilmiga, mis võiks ka täispika filmina hästi töötada. Kuid oma 22-minutilise kestuse kasutab film ära nii tõhusalt, et lõpukrediitide ajal ongi tunne, nagu oleks vaadanud täispikka filmi. Film parodeerib teadlikult Hollywoodi action-filme ja mitmesuguseid filmitootmise protsesse, seega on võibolla selline tunnetus mõistetav.
Lugu räägib tulnukast, kes avastab, et inimesed on loomas filmi, kus on väga temasarnane olend. Seega loodab ta Maale minnes saada filmistaariks. Tulnukaga liitub kärbes, kes teda pidevalt aitab ja päästab, vanaeit, kelle filmi-idee lükkas stuudio tagasi ja kes nüüd püüab reele saada kärbse abiga. Antagonistiks on mees mustas, kes ülitillukese relvaga üritab tulnukat tappa. Mees mustas on kõige tüüpilisem kaheksakümnendate ja üheksakümnendate Hollywoodi badass ja teda tegutsemas näha lahutab väga hästi meelt.
Filmi saadab mõnus retrostiilis muusika ja visuaalid on väga rikkalikud, vahel joonisfilmitehnikas, kuid suures osas lamenukkudena ajakirja- ja ajalehetükkidest välja lõigatud.
Auden Lincoln-Vogeli filmi mainis ära ka PÖFFi žürii. Kui seni pole juhtunud nägema, siis kunagi tasuks pilk peale heita kindlasti.
Sel aastal oli maailmast siia toodud mitmeid vapustavad ja unikaalseid töid. Oli kasutatud väga erinevaid stiile. Isegi kui vahel stiilid natuke sarnanesidki, oli sisu erinev.Silmapaistvaimad filmid siinsest valikust on kindlasti „Blieschow“, „Zorg II“, „Ikka juhtub“ ja „Tuulelohe“. Olen kindel, et nende filmide seast leiab igaüks midagi, mis neile peale läheb. Loodetavasti on ka järgmise aasta PÖFFil sama rikkalik filmivalik, kui mitte rikkalikum.
Autor: Joonatan Vahar
