Mul on selline tunne, et „Star Warsi“ ümbritsev diskursus on fännide poolt ära risustatud. Ruumi ei ole aruteluks, ülekaalus on arvamused, millest pole suurt kasu, sest igal mõttel on mitusada tuhat toetajat. Valitseb fännide küllus, objektiivsus on kadunud, ainus eesmärk, mida see diskursus teenib, on statistika suurendamine. „Star Wars“ pole midagi enamat kui globaalne rahamasin ja seda värki õlitab Disney põhjatu rahakott. Filmikunstist pole enam õieti haisugi alles: on jäänud suurepäraselt läbi katsetatud valem rahateenimiseks.
„Tähtede sõda“ ennast ei eksisteeri, esineb vaid globaalne koljat „Star Wars“, mis saanud suuremaks ühendavaks jõuks kui Coca-Cola. Kui kuuekümnendatel Coca-Cola vägevaim kampaania kiirgas ideed, et see must vedelik ühendab kogu maailma: kõik rassid, kultuurid ja religioonid võivad koos libistada Coca-Colat, siis tänapäeval toimub globaliseerumine tähtede vahel superkangelaste käeulatuses Disney monopoli niiske nisa otsas. Prantslased kartsid kuuekümnendatel põhjusega, et Mickey Mouse koos oma kaaslastega (John Wayne) likvideerib igasuguse kinokunsti, niisiis kardan ka mina Disney vallutusretke. Aga küsimus on suurem kui kinokunst, see puudutab kogu meediat ja kollektiivse mõttelaadi ühtlustamist – sisu on uus jumal, mida teenida.
Ütlen viimase filmi kohta niipalju: tundus parem kui eelmine, samas Rian Johnsoni teos üritas pakkuda midagi uudset, mis mulle korda läks. Forumlat raputati veidi ja see tegi palju häda: fännid raevusid, kriitikud jäid kahevahele ja interneti videoesseistid jahivad endiselt klikke. Seekord tundus, et. J. J. Abrams tõi tasakaalu tagasi. Ma siiski valetan. See ei meeldinud inimestele. See oli OK „Star Warsi“ film, aga standardid on jumalikus sfääris ehk filmist endast rääkida pole tegelikult mõtet, see on müra. Vahet ei ole tegelikult, miljardi jagu dollareid tuleb kindlasti, ma ei muretse, „Star Warsil“ läheb kindlasti hästi. Varsti tuleb uus, äkki on parem. Pole oluline tegelikult, vaatama tuleb minna niikuinii. Frantsiisi võlu seisnebki Pavlovi koera treeningurituaalis: nii kui on näha natuke kosmost ja tuttavaid valgusmõõkasid, on minek kindel.
Aga terve vastasleer kuulutab, et õhus on tunda kollektiivset franchise fatigue’i. Vaataja on väsinud, ei jaksa enam vaadata järjekordset taastoodangut. Intellektuaalne vara valitseb kinomaastikku ja see tõsiasi pärsib loomingulist uudsust, vahest on aeg selle probleemiga tegeleda. Aeg on ammu käes, aga reaalsuses ilmutavad numbrid meile majanduslikku tõsiasja, mitte ükski stuudio ei näe põhjust muuta retsepti, sest see on vahest üks stabiilsemaid ärimudeleid, mida kunst kunagi on näinud. Võiks ju tunduda, et ongi auk täitmata, kui kõik filmid, mida hetkel võib näha, on taastoodang kunagisest? Siis võiks ju õide lüüa uus ajastu, kus uued ideed ja autorid vedu võtavad? Jah, tõsi, kuid selline idealism ja hüpoteetiline maailm kord sündiski, kui prantslastest võtsid eeskuju ameeriklased ja Hollywoodi uus laine hakkas tülpinud USA ühiskonda raputama. Tollal oli sama mure – stuudiosüsteem tootis samade nägude põhimõtteliselt identseid filme. USA eeliseks oli siis poliitiline olukord (Vietnami sõda), mis sundis loojaid tagant katsetama uudset. Selle ajastu pinnalt saigi jalad alla näiteks Scorsese, kes mõistagi on meedias häälekalt kõnelenud samast murest, mis minulgi täna valitseb. Filmikunstist on saanud sensatsioonidele toetuv lõbustusretk.
Martin Scorsese lahing meediaga algas sellest, kui ta väitis, et koomiksifilmid ei ole midagi enamat kui lõbustuspargifilmid. Ta defineeris modernse kinokultuuri, mitte ei väitnud, et need filmid on halvad. Kvaliteeti, annet ja oskusi, et luua neid maailmu, on mõõtmatult ja selle pädevuse üle saame vaid uhked olla. Mõistagi oleme selle saavutanud just tänu vaatajatele. Scorsese viimane film „The Irishman“, mis oli tehnoloogiliselt keerukas, saigi valmida ainult nende lõbustuspargifilmide tõttu. Where there is a market there is a way toidab VFX-i arengut. Loomingut ei pärsi mitte loojate puudus, vaid numbrid. Kinosaalid täidab vaataja. Kino teenib raha ja kes vaatajad saali toob? Disney: Star Wars, Marveli kangelaste filmid ja muu taoline. Tehnoloogiline areng kinkis Scorsesele tõepoolest võimaluse teha „The Irishmani“, kuid sama areng noppis inimestelt võimaluse seda filmi ka suurelt ekraanilt näha, sest stuudiote jaoks oli see linateos liiga suur risk, Netflix see-eest vajab sisu, mis uusi tarbijaid toob.
Omakorda õõnestab filmikunsti kriitika paradigma muutus: diskursus on tekstivormist edasi suundunud audio- ja audiovisuaalsesse meediumi. Tarbijal, filmihuvilisel, tärkaval filmitegijal ei ole võimet, oskust ega tahet lugeda. Üldine võime mõista teksti on stabiilselt langenud, aga langema on hakanud ka võime vaadata ja mõista filmi kui sellist. Uueks filmidiskursuse kodukohaks on saanud podcast ja videoessee, kus jumalikus positsioonis ongi just Disney produktid. Kuna YouTube’i kontod ja podcaster’id teenivad elatist sisu pealt, tekib neil motivatsioon suunata oma energia religioosselt populaarseima sisu suunas, mis tähendabki, et kogu arutelu koondub ainult käputäie filmide või autorite ümber. Ja ausalt öeldes ei leia ma midagi rikastavat, kuulates kedagi rääkimas „Star Warsist“ viisil, mis viitab sellele kui ülimalt tähendusrikkale loometööle. Ainus asi, mida see reaalselt laeb, on vidoesseisti rahakott.
Star Wars on globaalne toode, mida juhib Disney monopol, mis on drastiliselt nihestanud kinokunsti ja selle ümber toimuvat diskursust. Paul Schrader tõdes, et nüüdisaja probleem seisneb inimeses, kes ei pöördu enam filmikunsti poole otsima vastuseid küsimustele, mis igapäevaelus põletavad. Film ei paku mõtet. Kuid uus filmidiskursus ei toetu enam sõnale, mida valitsesid André Bazin, Pauline Kael ja teised, vaid suunab oma energia internetti, kus ei valitse enam sisuline väärtus, vaid kliki- ja laigimajandus. Selline situatsioon tekitab omakorda pseudointellektuaalsuse laine, kus filmide mõtestamine toimub popkorni saatel, uudne diskursus punnitab iga hinna eest kommertsist mõtet välja ja nii mandubki kinopublik sammhaaval. Samas, selle teksti kirjutamise ajal teenis Disney mõnisada tuhat dollarit. Numbrid räägivad iseenda eest.
