Tõeline armastus, verine mõrvamüsteerium ja ajareis keskaegsesse Tallinna – Melchiori saaga kolmas osa kubiseb klišeedest, kuid kellele siis klišeed ei meeldiks?
Olemata näinud Melchiori esimest osa „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ või teist osa „Apteeker Melchior. Viirastus“ ega tutvust teinud Hargla raamatutega, vaatasin filmi „kõige lollima“ võimaliku vaataja perspektiivist. Ja see, mis ma nägin, kohutas mind. Sest see meeldis mulle! Teadlikuna oma ebapopulaarsest arvamusest võin olukorrast välja lugeda kahte võimalikku stsenaariumi. A: kas lapsena lugemata jäänud kohustuslik kirjandus hakkab varje heitma minu analüüsivõimele, mis on täpselt nii nõrk, et mitte läbi näha isegi Melchiori filmi mõrvaloost, või B: ma olen väsinud „suurest kunstist“ ja tunnen naudingut süžeest, mida on lihtne jälgida, ilma liiga palju mõtlemata.
Apteeker Melchiorit kehastanud Märten Metsaviiru näol ilmnes pooleteise tunni pikkuse filmi jooksul umbes-täpselt kolm erinevat emotsiooni. Tüdinud. Tüdinud koos väikese pisaraga. Võidurõõmus, ent ikkagi tüdinud. Kui minu võimuses oleks filmi juures midagi muuta, siis vajutaksin klišeetordile veel ühe sefiirikommi peale ja valiksin peategelast kehastama mõne värvikama (võimekama?) näitleja. Aga eks elus võidagi need, kelle näost midagi välja ei loe ja lõpuks suudab vaataja iga rüütli enda jaoks valgeks printsiks mõelda. Seega ehk oli kõik siiski taotluslik. Ning ei saa eitada fakti, et Melchiori ja Timuka stseenis Keterlyni ärasaatmisel hakkas endalgi silm läikima.
Eestlastele on ikka meeldinud enda üle nalja teha ning väikekodanliku kangelaslikkuse üle ironiseerimine mõjus filmis väga lõbustavalt. See on kaval trikk, sest siis ei oskagi öelda, kas näitlejatöö oli halb või hea – kõik oli piisavalt naeruväärne, et olla nauditav. Kindlasti ei ole Melchiori puhul tegemist tõsise ajastudraamaga, kuid kogu toore huumori keskel tekkis tegelaste vastu siiski teatav sümpaatia ja kaasaelamine. Ja see on juba suur võit, mida nii mitmedki „tõsiseltvõetavad“ filmid ei suuda tekitada. Lõpuks on just narrid ja kaabakad need, kelles alateadlikult iseennast ära tunneme…
Keskaegse maailma loomise kohta saan vaid öelda üht – müts maha. Muidugi on asju, mida oleks saanud teha paremini, kuid olemasolevate vahenditega oli loodud set, mille atmosfäär oli usutav ja ei pannud otsima pisivigu. Armas keskaegne Tallinn, mille elu sa tahad uskuda ja sellest osa saada. Asjatundlik kostüümi- ja grimmikunst hoidsid illusiooni kenasti üleval.
Kui otsida selle toreda etendusliku filmi nõrgimat lüli, oli see minu jaoks helikujundus. Kohtades, kus see oleks võinud esile tulla, kumises vaikus ning neil hetkedel, mil oleks usutavuse eesmärgil tahtnud kuulda olustikku, oli see kaetud ebameeldiva tapeetmuusikaga. Helid loovad siiski suure osa meie maailmast ja on kahju, kui on tunda, et need on jäänud tähelepanuta.
Samuti võib diskuteerida Melchiori supervõime üle leida süüdlane igas kuriteos. Kui oleks tegemist aastaga 2020, võiks ta ju olla osaline „Selgeltnägijate tuleproovist“ ja keegi ei kahtlekski tema võimetes. Filmis aga igatseks näha rohkem pusimist ja mõttetööd – kivinäoga aknast välja vaatamine on muidugi tore, aga minu kogemuses ei ole see veel ühtegi elu tupikseisu lahendanud. Teeb kadedaks, kui kellelegi õiged vastused nii lihtsasti kätte tulevad. Teisalt endale vastu rääkides – kuidas muidu saaks teha vaid pooleteisetunnise filmi mõrvamüsteeriumist, mis võtaks Eesti politseil aega lahendada poolteist aastat?
Kui Melchior ei jää meelde ei ülemäära hea ega ka mitte halva kinoteosena, saab seda meenutada lihtsalt ühe muheda ajaviitefilmina. Kindlasti tekkis huvi võtta kätte mõni Indrek Hargla raamat ja kasutada veidi rohkem ajumahtu süžee lahenduskäikude lahtimõtestamiseks. Huumor on kosutav ja nii on seda ka elu traagika. Tore on vaadata, kui film iseennast liiga tõsiselt ei võta.
Autor: Triin Rennit
“Apteeker Melchior. Timuka tütar“ (2022)
Riik: Eesti
Kestus: 1h 35min
Režissöör: Elmo Nüganen
Stenarist: Indrek Hargla, Olle Mirme, Elmo Nüganen
Operaator: Mihkel Soe
Monteerija: Marion Koppel
Muusika: Liina Sumera
Osades: Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Hele Kõrve, Alo Kõrve jt