Seekord pidin oma PÖFFi alustama virtuaalkino vahendusel. Olen õnnelik, et filmid vaatamata ei jää, kuigi sisimas tunnen, et süda ihkab ikkagi tõelise festivalimelu ning päris kinoekraanide järele. Igatsust suure ekraani järele tekitas ka film „Kui tuul peaks vaibuma“.
Debüütfilmide võistlusprogrammi kuuluv režissöör Nora Martirosyani „Kui tuul peaks vaibuma“ on Prantsusmaa, Armeenia ja Belgia ühistööna valminud linateos, mille sündmustik leiab aset Mägi-Karabahhi vabariigis, Armeenia ja Aserbaidžaani vahel asuvas end iseseisvaks kuulutanud Kaukaasia riigis. Riiki saabub prantslasest audiitor Alain, kes on saabunud riigi lennujaama hindama. Kohtudes kohalike elanikega (sealhulgas lennujaama „püha veega“ varustava poisi Edgariga) mõistab ta, et lennujaama avanemisest on olulisem, et suletud piirkond avaneks seeläbi ka kogu maailmale.
Tegemist on filmiga, mis rahulikul ja meditatiivsel moel näitab inimeste püüdlusi elada tavapärast elu ka siis, kui asutakse pidevate pingete koldes. Oma kulgeva tempoga jättis linateos kohati hoopis dokumentaalfilmi mulje, sest kohalikke elanikke portreteeriti lihtsalt ja ausalt. Ja selle filmi võlu peitubki lihtsuses, sest ühtäkki tundsin kõigile tegelastele kaasa ega võtnud neid enam kui tegelasi, vaid kui päris tavalisi inimesi, kes soovivad ainult üht – vabadust.
Rahuliku tempoga kulgedes suutis film ometi edasi anda salapärast pinget. Oma roll oli siin kindlasti pinevust tekitaval muusikal, mis ei lasknud tähelepanul hajuda ning lõi rahutu atmosfääri. Lisaks tajusin ka mitmete plaanide puhul, et kadreeringutele oli sihilikult jäetud palju ruumi. Selline õhu jätmine muutis kogu filmi olustiku veelgi pingelisemaks, sest vaatajana olin pidevas valmisolekus, et keegi või miski võib rahumeelse stseeni järsult pea peale pöörata. Ootusärevus säilis filmi lõpuni ja seda omakorda võimendas kindlasti minu teadlikkus sellest, milline olukord valitseb selles piirkonnas praegu. Oma päevakajalisuses suutis film veelgi enam mõjuda ning pani sügavamalt mõtlema ka selle peale, et suurte sõdade ja konfliktide ohvrid on tegelikult peaaegu alati oma igapäevast elu elada soovivad inimesed.
Süžeeliselt olid tegelaste liinid huvitavalt üles ehitatud. Koos audiitor Alaini suhtumise muutumisega muutus ka minu kui vaataja suhtumine. Kui algul näeme tegelast, kes on riiki saabunud, et täita oma töökohustust, siis järk-järgult mõistame koos Alainiga, et selles riigis ei ole kõik pelgalt näiline, vaid siin on ka päriselt olemas rahvas, kes hoolib enda ühiskonna säilimisest. Alain muutub esialgsest võõrkehast justkui omaks inimeseks ning seda tänu Grégoire Colini napile, kuid mõjusale mängustiilile, mis sobitub ühtlasi veenvalt kogu filmi tervikusse. Paralleelselt avanes ka väikese Edgari lugu, kelle kaks „püha vee“ kanistrit sümboliseerisid minu jaoks usu ja lootuse lätteid, sest õigupoolest ongi usk see, mis nendele elanikele veel jõudu annab. Seda kinnitab ka üks filmi tegelasi oma tõdemuses: „Selline ongi elu, kui elad vulkaani lähedal. Aga vähemalt on meil usk.“
Ilmselt oleksid paljud kaadrid olnud kõnekamad, kui oleksin neid näinud suurelt kinoekraanilt. Suured üldplaanid sealsest maastikust olid kindlasti omal kohal, kuid ei mõjunud ehk nii võimsalt ja lugu edasi kandvalt, kui oleks pidanud. Seega kui vähegi võimalik, siis vähemalt selle linateose puhul soovitan hankida pileti päris kinosaali.
Režissöör Nora Martirosyan on oskuslikult avanud Mägi-Karabahhi vabariigi sügavamaid kihte ning sealsete inimeste eluolu. Puhtad ja selged plaanid, realistlik vaatepunkt ning tegelaste loomulik inimlikkus loob ausa filmikeele, tuletades seeläbi meelde, et vabadus on oluline, kuid habras väärtus, mida tuleb hoida. Arvan, et pelgalt see mõte on juba piisav põhjus, miks võiks seda filmi vaadata.
Autor: Margareth Villers
„Kui tuul peaks vaibuma“ (Si le vent tombe, 2020)
Riik: Prantsusmaa, Armeenia, Belgia
Kestus: 1h 40 min
24. PÖFFi Debüütfilmide võistlusprogrammis
Režissöör: Nora Martirosyan
Stsenarist: Nora Martirosyan, Emmanuelle Pagano, Olivier Torres, Guillaume André
Operaator: Simon Roca
Montaaž: Nora Martirosyan, Yorgos Lamprinos
Osades: Grégoire Collin, Hayk Bakhryan, Arman Navasardyan, David Hakobyan, Vartan Petrossian