Esimene amps.
Septembri esimese nädalavahetuse veetsime ühes oma akadeemiliste õdede-vendade ja õppejõududega Pranglil. Tegu oli lähema tutvumisega, kambavaimu sünniga. Panime kirja mõned eredamad mõtted-tunded nii kamba- kui saarevaimust.
Kel jäi meelde olmeelu, kel vandenõuteooriad, kel unetud ööd, kel öine melu, kel väsimus, kel energia.
Saarele.
Viimaks on see käes, too oodatud ja kardetud 3. september, mil uus põlvkond filmitudengeid saab päriselt aimu, kuhu nad õieti sattunud on. Praami tekil valitseb vaikus. Esmakursuslased vahivad ujedalt horisonti või nutitelefone, väljaarvatud üks keset praami istuv seltskond, kes on avastanud kaastudengi näolt salapärase musta triibu.
„Nad on need heade neerudega ära märgistanud,” teatab äkitselt üks tulevastest režissööridest asjalikult. Kiiresti tunnistab laudkond selle kaalumist väärt teooriaks – kuidagi peab ju kool uut tehnikat soetama. Peagi saavad muhklikest magamiskottidest maskeeritud jääkotid organite diskreetseks transportimiseks ning vähem kui kümne minutiga on kõigile selge, et igale õppesuunale võeti sisse seitse õpilast, lihtsalt osad neist ongi juba ära utiliseeritud. Kas on liiga hilja hakata Tallinna poole tagasi ujuma?
– Paula
Saareelu.
Kuuldus, et meid sügisel üksikule saarele jäetakse, tekitas elevust juba juulis. Tõepoolest, vahel võis täitsa ununeda, et tegemist polnud mitte mõne muust maailmast isoleeritud saare, vaid meie armsa Prangliga. Õnneks hoidis kohalik viinanina meid siiski kahe jalaga maa peal, meenutades, et eluvaimu seal jagub. Nagu hüljatud saarel kombeks, pidime toidu tarvis metsa ronima, kuid mitte selleks, et jahti pidada, vaid et kõmpida söögitare poole, mida lahutas rahvamajast tervelt kolm(?) kilomeetrit. Pesemistingimused olid samuti tagatud, sest isegi, kui üks dušš ei suutnud kõigi majasviibivate hädaliste hügieeni tagada, leiti eestlaslikul kombel abi põhjamaisest mereveest või tünnisaunast.
– Elisabeth
Ootamatud hetked.
Prangli jääb meelde. Selle eest saab tänada imekaunilt voolitud maastikku, hõrgutavat sööki ja vapustavat ilma. Mälestused ilma eriliste hetkedeta on aga kiired tuhmuma.
Õnneks ei olnud meie reis must-valge, päevadesse tõid värvi haruldased hetked. Ärgates avastasin, et pehme padi oli end öö jooksul kursakaaslase varvaste vastu vahetanud. Mõni tund hiljem leidsin end kööginurgast, üritamas 20 liitrisele potile riisist kuplit ehitada. Ja samal õhtul mõistsin, mis on vahet tavalisel peol ja filmikooli peol. Esimesel salvestab igaüks tantsu oma telefoniga. Iga endast lugupidav filmiinimeste kollektiiv on aga kaasa võtnud professionaalse kaamera, mis kogu möllu väärilise kvaliteediga jäädvustab. Need olid minu hetked, aga eks kõigil teil on raamatujagu enda omi.
– Marian
I got a fever and the only prescription is more sleep.
Teha sai palju: filmi, tööd, vaikselt eksisteerida jne. Mida kindlasti ei saanud, oli korralikult sõba silmale. Ühel hetkel oli väsimus nii suur, et uni kadus ära. Tõsi, võib-olla ööloomadele polnud see probleemiks, aga inimesele, kes vajab normaalselt funktisoneerimiseks oma ööund, oli toimuv õudus kuubis. Tõsi, oli ka öö, kus und ei olnud pigem positiivsetel põhjustel ehk intensiivse mõttetegevuse ja planeerimise tõttu.
Kui midagi reisi kohta kindlalt öelda saab, siis seda, et see tegi koduse voodi, ükskõik kui tavalise ja igava, lausa erakordselt mõnusaks.
– Markus
Saarelt.
Vanema kursuse tudengid saatsid meid rõõmsalt praami peale. Nagu filmides sageli juhtub, lõppesid meie Prangli saare seiklused seal, kust nad algasid. Praamil jäi mõni magama, mõni istus vaikuses, kuna ei suutnud rohkem suhelda, mõni jõi järelejäänud jooke ja arutas reisi üle.
Olime räpased ja väsinud, kuid õnnelikud.
Tahaks ka mainida, et kogu reis oli suurepäraselt korraldatud. Tundsime end saarel oodatud külalistena. On tore olla sõbralike naeratavate inimeste seas.
– Polina
Unevõlg ja nohused ninad.
Õhtuhämaruses moodustasime juhuslikud tiimid, saime filmiülesande. Öö kulus stsenaariumi kirjutamisele, storyboardimisele, võttegraafiku koostamisele… Viimase tiimina alustasime proove ja võtteid pool neli, pärastlõunal. Ja vihma sadas kõik need viis tundi. Võttetuhinas vihmasabinat niivõrd ei märganudki, alles siis, kui tundsin, et vihmanire mööda selga alla voolab ja on oma tee aluspesuni leidnud, tõdesin, et nüüd olen vist küll ligemärg.
Pea nädal on möödas, nina(d – nii minu kui kursakate) nohisevad siiani, ja unevõlgagi pole tasuda jõudnud. Mõistsin nüüd, kellele sõrme-käe-ja-kogu-keha andsin. Aga las see magamata ööde ja külmetuse koll siis sööb mind pealegi, kui vastutasuks nõnda armsate inimestega filmielu elada saan.
– Johanna
Aitäh imelistele 13. lennust, kes meile prangliseikluse kinkisid!
Teie filmikunsti 14. lend
Tekstid: Filmikunsti esimese kursuse stsenaristid (Paula Üleoja, Elisabeth Madisson, Marian Vridolin, Markus Jõeveer, Polina Turov, Johanna Viskar)
Fotod: Alesja Suzdaltseva