Rootsi vanameistri Roy Anderssoni film „Lõputusest“ (2019) on nii sisult kui vormilt ilmeksimatult Roy Anderssoni film, tehtud isikupärase käekirjaga, mis iseloomustab kogu tema „inimeseks olemise“ triloogiat. Auhinnatud triloogiasse kuuluvatest filmidest „Laulud teiselt korruselt“ (2000), „Teie, kes te elate“ (2007) ning „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“ (2014) eristab tema uut linateost siiski küllalt palju, nii et see ei tundu jätkuna, mis laiendab eelnimetatud tööd tetraloogiaks. Pigem näib paslik vaadelda seda kui triloogia epiloogi, mis vägagi ökonoomsel moel (vaid umbes 70 minutiga) lõimib autori käsitletavad teemad ja ideed sidusalt kokku.
Kui olete mõnd varem mainitud filmi näinud, teate hästi, mis teid ees ootab: seeria lühikesi vinjette, mis esitatud kui tableaux vivants, mida täidavad kunstlikult rõhutatud ning hoolikalt stuudioruumides rajatud tuhmides toonides võttepaigad (mõjudes kummardusena 1920ndate saksa ekspressionismile), kus viibivad kahvatuks võõbatud tegelased maadlevad põhjamaiselt vaoshoitud moel, nappide dialoogide abil (kui sedagi) elu tühisuse ning rikkuse absurdiga. Ometi on Anderssoni uusim film eelnenutest eleegilisem – selles on vähem huumorit, mistõttu mõjub see melanhoolsemalt (ärge peljake, saab ka nalja, Anderssonile omaselt kuiva ja musta), ent rohkem lootust, mistõttu mõjub see elujaatavamalt.
Eleegilise maigu annab filmile ka narratsioon, millelaadne triloogias puudus: ingellik, kuid tundevarjundeist vaba naishääl kommenteerib lakooniliselt ekraanil lahti rulluvaid vinjette, moodustades värssidest raamjutustuse, milles iga värss algab sõnadega „Ma nägin meest/naist …“. Ja Anderssoni vinjettide seas leidub seekord nii argisemaid, kui ta kunagi filmile võtnud on (naine rüüpab restoranis šampust – „Ma nägin naist, kellele väga meeldis šampanja“), kui ka tugevamalt ajaloolisi, kui ta kunagi filmile võtnud on (üürike pilk Hitlerile punkris enne peatset langust – „Ma nägin meest, kes tahtis vallutada maailma, kuid teadis, et oli kaotanud“). Mõlemal juhul on ingellik värss esitatud ühesuguse kaaluga, mõlemal juhul on ka pildikeel Anderssonile omaselt rõhutatult kunstlik, justkui oleksid need hetked jutustaja silmis samaväärsed, või isegi üks ja seesama energia teises vormis taas mängimas.
Vahest peitub siin Anderssoni peamine tees, mis epiloogina võtab kokku „inimeseks olemise“ triloogia – teiste episoodide vahele on pikitud stseen, mis justkui sätestab filmi deviisi. Kaks noort viibivad toas ning üks neist ütleb teisele, et termodünaamika esimese seaduse põhjal ei ole võimalik energiat luua ega hävitada, see saab üksnes muunduda, muuta vormi. Kujutagu Andersson ekraanil meest, kes tahab maailma vallutada, või naist, kellele meeldib šampus, või naist, kellel tuleb konts kinga alt lahti, või meest, preestrit, kes on kaotanud usu – läbi režissööri humanistliku läätse kannab neid sama energia, sama tähendusrikkus, millel puudub lõpp, sest energiat ei saa hävitada, see saab üksnes muunduda.
Humanistlik lähenemine on omane küll lavastaja kogu loomingulisele väljundile, kuid filmi „Lõputusest“ narratsioon ja suurem tähelepanu üha argipäevasemale lisab nüansi, mis kõik kokku seob. Misanstseen teeb vaatajast sageli tegevusele lähedal seisva pealtvaataja, kuid pealelugeja kaadriväline hääl kuskilt kaugelt, kuskilt lõpmatusest, mis annab kõigile episoodidele justkui võrdse kaalu, aitab luua paraja distantsi, et näha ja mõista ekraanil toimuvat kaugelt, kosmiliselt tasandilt, kust vaadates on nii sõja kaotanud vangide marss Siberisse kui ka isa sidumas vihma käes tütre kingapaela ühtmoodi osa inimeseks olemise energiast. Vinjettide järjestus täiendab Anderssoni nägemust inimeseks olemisest veelgi: mõni eriti argine sündmus järgnemas mõnele silmatorkavamale justkui pisendab selle silmatorkava ning suurendab argise tähendust asjade suures skeemis. Sama peab paika ka vastupidises järjestuses: mõni eriti silmatorkav sündmus järgnemas eriti argisele suurendab argise tähendust, pisendades silmatorkava tähendust. Iga hetk hingab teisega võrdväärselt, igaüks on võrdselt tähendusrikas. Montaažil on sellises filmis paratamatult oluline roll – elusa, hingava rütmita ei saaks teos õigesti toimida – ning tegijad on suutnud õiget rütmi hästi tabada, nii et film mõjub orgaaniliselt ning ükski vinjett ei tundu üleliigne.
Kummardus, nagu Anderssoni filmide puhul ikka, tuleb teha kunstnikele, kelle tööga valmisid üüratud mõjusad võttepaigad, mis koos staatilise kaameratöö ja -nurkadega loovad unikaalse maailma. Enamik kaadreid on üles võetud stuudiotingimustes ning loodud maailm ei anna ühtegi pidepunkti kindla tegevuspaiga või -aja määramiseks. Ainult niipalju, et kõigi vinjettide tegevus leiab aset nüüdisajal (võtkem seda mõistet laialt – alates 20. sajandi alguskümnendeist tänase päevani) ning et tegevuspaik võiks enamiku vinjettide puhul olla mõni kaasaegne (võtkem sedagi mõistet laialt) Rootsi linn (ehk Anderssoni nägemus Stockholmist?). Kunstnikutöö nende sageli urbanistlike võttepaikade loomisel on olnud hoolas ning detailidele orienteeritud. Kaameratöö Gergely Pálosilt, kes jäädvustas lindile ka filmi „Tuvi, kes istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“, on kalkuleeritud ja staatiline. Kaamera ei liigu pea kordagi, kuid laseb see-eest misanstseenil täies hiilguses särada. Nii mõnelgi juhul on kompositsiooniks inspiratsiooni saadud just maalikunstist. Toonid on tuhmhallid, -roosad, -kollased, luues üldpildis halli maailma, millele Anderssoni tegelased elu sisse puhuvad.
Maininud korduvalt „inimeseks olemise“ triloogiat, julgustan teil enne sellega rinda pista, kui vaadata Anderssoni uusimat filmi. Kui see võimalik pole, pole ka hullu. „Lõputusest“ võtke siiski kavva. Ehkki „Lõputusest“ ei ole film, mida soovitaks kaeda Anderssoniga esmakordselt tutvust tehes, on see täiesti vaadatav eraldiseisva teosena (sama kehtib ka kõigi kolme filmi kohta triloogias). „Lõputusest“ lihtsalt mõjub temaatiliselt kõige ökonoomsema ja sidusamana, see on nagu epiloog, mis lisab eelnevat mõista aitava varjundi. Seejuures on see kõige hellem ja helgem Anderssoni filmidest. Film pakatab lootusest – lootusest, et meie energia ei ole tähtsusetu, et meie tegudel, meie argisel olemisel on lõputu kosmiline tähendusrikkus. Joonistub ju pealkirigi filmi alguses meile süttivaist tähtedest.
Autor: Kristjan Kuusiku