Dominikaani päritolu režissöör Héctor M. Valdez toob vaatajani maalilise mustvalge pildikeelega, kuid tõsistest teemadest pajatava linateose. „Malpaso“ on tema kolmas, täispikk film, mis järgneb varem valminud lühifilmidele: dokumentaalile Kariibi rahvastest ja Dominikaani kultuurist pealkirjaga „República del Color“ (2015) ning romantilisele komöödiale „Melocotónes“ (2017). Sedapuhku on ta oma värske teose maailma esilinastuseks valinud just PÖFFi festivali, kus see võistleb põhivõistlusprogrammis.
Mal paso tähendab hispaania keeles valet käiku, valet sammu. Eraldi võttes tähendab mal halba ja paso võib lisaks sammule tähendada näiteks olnut, juba möödunut. Nende teemadega tegeleb ka film – mineviku varjud, mis mõjutavad tegelaste olevikku, ning teod, mis viivad tagasipöördumatute tagajärgedeni. Malpaso on aga ka linnake Dominikaani Vabariigi ja Haiti piirimail, kus segunevad ja põrkuvad nii kultuurid, keeled kui ka ühiskondlikud probleemid.
Lugu räägib 15-aastastest kaksikutest vendadest Cándidost ja Brauliost, kes elavad koos vanaisaga Malpaso lähistel keset mägesid ja tühjust. Braulio käib koos vanaisaga linnas turul sütt müümas, samal ajal kui Cándido kodu ja toidutegemise eest hoolitseb. Teda ei võeta kunagi Malpasosse kaasa. Põhjuseks on see, et ta on silmapaistvalt teistsugune. Cándido on nimelt sündinud albiinona ning vanaisa ja vend püüavad teda sedasi säästa kurjade pilkude ja jõhkra linnaelu eest. Kui aga vanaisa ühel päeval sureb, jäävad kaksikud omapäi ning neil ei jää muud üle, kui kolida Malpasosse. Nende elu muutub nüüd võitluseks ellujäämise nimel ning Braulio peab hakkama saama nii enda kui venna eest seismisega. Samal ajal näeb unistaja Cándido ehedaid unenägusid nende isa (keda kumbki elus kordagi kohanud ei ole) tagasitulekust.
Filmi tegevuskoht Malpaso asub enamikule eurooplastest ilmselt suhteliselt võõras piirkonnas. Dominikaani Vabariik, mis paikneb Kariibi meres asuva Hispaniola saare idaosas, jagab saart lääneosas asuva Haitiga. Läbi ajaloo on kahe riigi vahel olnud küllalt rüselemist ning võitlust territooriumi pärast. Neid pingeid peegeldab ka filmis nähtav halastamatu linnaelu, kus valitseb kohalik gangster La Cherna ning igaüks on väljas vaid iseenda eest. Kuritegelik olelusvõitlus tundub olevat osa igapäevaelust. Filmi tõetruudusele mõjub kindlasti hästi ka see, et autorid on otsustanud filmida päris lokatsioonides Dominikaani-Haiti piiri lähistel. Vaataja viiakse maailma, mis tundub ühtaegu nii reaalne kui omamoodi maagiline, ning me saame osa atmosfäärist, mis valitseb paigas, kus segunevad kultuurid, rahvused, keeled ja minevik. Peale hispaania keele kuuleme filmis palju ka Haiti kreooli keelt.
Filmitegijate otsus oma lugu mustvalgelt jutustada on osutunud sobivaks ja ka kõnekaks lahenduseks. Nagu piltki, on kaksikud väljanägemiselt kontrastsed – üks „must nagu öö“ ja teine „valge nagu kuu“, samamoodi nagu kirjeldatakse poeetilises muinasloos, mida Braulio vennale igal õhtul enne magamaminekut jutustab. Mustvalge pildikeel ei lase kaduma minna tegelaste ühelgi emotsiooninüansil. Samuti on olnud õnnestunud otsus kasutada peaosades mitteprofessionaalseid näitlejaid. Vennakesi kehastavad Ariel Diaz ja Luis Bryan Mesa, kelle rollid on mängitud tundlikult ja ausalt.
Režissöör Valdezi jaoks olevat „Malpaso“ tema enda sõnul senise filmiloomingu kõige isiklikum ja südamelähedasem film. Seda on ka ekraanil tunda. Olgugi et tegemist on üsna raske ja nukra teemaga, on üldine emotsioon pärast filmi vaatamist siiski pigem helge. Üldmulje on nii sisuliselt kui vormiliselt terviklik ning lõpp annab vaatajale ruumi veel omaette mõtteid mõlgutada ka pärast seda, kui ekraan mustaks läheb.
Autor: Kati Vuks