Šarmantne jaburus filmis „Sinisest sinisem“
„Sinisest sinisem“ („The Blue Trail“) on siiani üks vaimukamaid eneseleidmise lugusid, mida olen ekraanil näinud. See absurdne film on suudetud teha paeluvaks oma ühiskonnakriitika ja mingi teatud õrnusega, vaatamata potentsiaalselt jaburale süzeele. Kõik filmi elemendid on omaette seisvalt tugevad. Mitmeid kadreeringuid võiks igavesti tõlgendada, montaažis on langetatud huvitavaid valikuid ning ka helidisain on väga tore kõikide oma rütmistamiste, POV-helide ja muude detailidega.
Film algab erinevate logode taustal peale loetud tekstiga, millega efektiivselt tutvustatakse meile seda maailma, kus peale kindlat vanust saadetakse vanainimesed elama kolooniatesse ja neil on igasuguste rahaliste kulutuste jaoks vaja oma lapse (ehk siis nende eest vastutava isiku) luba. Käimalükkav sündmus järgneb üpris koheselt, pärast sissejuhatavat montaažiepisoodi, mil peategelane Tereza, 77-aastane vabrikus töötav ning elujõudu täis olev naine, lastakse töölt lahti. Kõigepealt näidatakse meile tema igapäevast elu, mille konkreetsust ja banaalsust ta pigem naudib, kui ei naudi, ning seejärel selle rutiini kadumist. Mida ta peaks kogu päev tegema, kui ta tööl käia ei saa? Selline järsk situatsiooniga harjumine on päris rõhutatud liin filmis. Pidevalt on olukordi, mis seda nõuavad, ehkki selle esimese muutuse šokk on Tereza jaoks kõige suurem.
Selles filmis tutvustatakse varakult palju erinevaid elemente ja reegleid, mis hiljem naasevad, näiteks niinimetatud inspektsioonikaubik või harrastusmängud loomadega. Võib-olla on see nii märkimisväärne minu jaoks seekord nende rohkuse tõttu, mis teeb ka sellevõrra lõbusamaks ülejäänud filmi ja suurendab kontrasti selle esimese poolega, kus peategelane on rangemeelne, paindumatu ja kinnine kõige suhtes.
Kontrastsusest rääkides – see film lausa armastab seda. Situatsioone ning olukordi kõrvutatakse pidevalt, selleks kasutatakse kavalalt kaameratööd, montaaži ja lõbusaid lavastuslikke lahendusi. Kui ühes kohas on inspektsioonikaubikus istuva vanainimesega tehtud üldplaan selle kõrvalt, et muuta seda situatsiooni impersonaalsemaks, siis hiljem näeme me seda keskplaanist ja otse tagant, koos võrekastis istuva häbi ja alandatust tundva peategelasega. Alguses ei olnud see kaubik meie peategelase mure, vaid miski, mis oli temast väga kaugel. Nüüd aga on selle ühiskonnakorralduse tõttu tema see, kes seal kõigile nähtaval istub. Samuti kui me näeme reklaami ilusast elamurajoonist, on see kaadris ümbritsetud kulunud majadest ja üleuputatud teedest. Nõnda töötab see kommentaarina, kuidas vana kõdunev ümbrus peaks peidetud olema, ära pandult, täpselt nii, nagu vanainimesed selles filmis.
Tereza esimene, kuigi mingil määral sunniviisiline enda seatud reeglitest ja rangusest lahti laskmine toimub, kui ta kohtub paadijuhi Caduga ja asub temaga Amazonase jõel reisima. Terezal on eesmärk vähemalt korra enne kolooniasse minekut lennukiga lennata, aga ükski ametlik koht ei müü talle piletit ilma tema tütre nõusolekuta. Cadu on tema vastand, väga vaba, mis automaatselt loob nende kahe vahele hea dünaamika. Ootamatu katkestuse tõttu peavad nad teekonnal veetma rohkem aega koos, kui oli plaanitud. Pärast pikemat passimist leiavad nad ühe sinise teo: sellel nälkjal peaks olema võime tulevikku ennustada, kui temalt tilkuvat vedelikku silma pigistada. Tereza reaktsioon on turtsatada, mis tulevik üldse vanadel inimestel on. Ta väidab, et ei usalda piisavalt uskumust teo kohta, sest oht jääda pimedaks või saada mingi muu mürgistus tema arust seal ikkagi on.
Kuigi Cadu ja Tereza teed lahknevad järgmisel päeval, on mingi õrn muutus temas juba alguse saanud. Selle ja filmi teise poole vahel jõuab Tereza oma algsest eesmärgist loobuda ja üritab veel korra ühiskonnaga leppida, kuid teel kolooniasse saab ta aru, et selline isikliku autonoomia puudumine, mis seal nõutud on, pole temale. Seejärel põgeneb ta päriselt ära, mitte ainult lühema reisi jaoks nagu varasemalt, ja kohtub varjupaika otsides ühe nunna Robertaga. Või pigem nagu võlts-nunnaga. Robertal on reisimiseks omaenda väikelaev ning ta teenib raha digitaalseid piibleid müües. Kolooniasse sattumisest pääses ta enese välja ostmisega.
Tigu jõuab tagasi Tereza juurde ühel õhtul, mil nad mõlemad otsustavad lõõgastuda ja üleüldiselt elu nautida. Seekord on aga Tereza see, kes nälkja kasutamist lõpuks soovitab ja ka oma tuleviku vastu huvi tunneb, olles vabanenud varasemast reeglistikust, mis teda kogu elu oli tagasi hoidnud. Seega läbi selle protsessi muutub tigu vabaduse metafooriks. Pärast seda võtab Tereza riske, mida ta varem eales ei oleks võtnud, ta on iseseisev ja ka otseses mõttes võitmatu. See on tema teekonna kulminatsioon, koos Robertaga tunneb Tereza end viimaks piisavalt ohutult, et lasta lahti teda ennast piiranud põhimõtetest.
Terezal pole kunagi kedagi sellist olnud. Nende kahe naise sõprust oli selline rõõm jälgida, seest läks kuidagi soojaks. Tegelikult võiks isegi siit veel rohkemgi välja lugeda: mingisugusel tasemel homoerootika tundus valdavat päris mitut nendevahelist stseeni ja internetti sirvides ei tundu olevat ma ainuke, kes sellest kinni haaras.
Filmi haripunktiks on aga Tereza jaoks suurima riski võtmine. Otsuse ohtlikkust märgistatakse koheselt kaadris oleva rooliruumi punase värvusega hetkel, mil ta otsustab laevaga minema sõita. Ilma liialt ütlemata, mis järgneb, on kahe kuldkala vaheline võitlus. Pinge on täiesti laes, tõenäoliselt hoidsin ma isegi oma hinge pooleldi kinni, ja samal ajal on see situatsioon kuidagi nii… totter. Mitte üldsegi halval viisil. See on šarmantne, visuaalselt imeline ja see on jabur. Sama saab öelda filmi kohta tervikuna. Lugu võib olla küll absurdne, aga see on samuti pungil emotsioonist, haprusest, avastustest ja – õigetel aegadel – pingest. Film jookseb montaaži poolest igati sujuvalt ilma kuskil takerdumata, selle pikkus on täpselt õige. Paadisõidud ei muutu vaatamata nende rohkusele kunagi igavaks, miski, millele kindlasti aitab kaasa imeline kaameratöö. Kogu filmielamus oli meeldiv ja ega ma ei oskagi sellele midagi ette heita.
„Sinisest sinisem“ on selline film, mille juurde ma kindlasti naasen. Ehk muutub ta minu jaoks isegi mingisuguseks comfort-filmiks oma üldise sooja tooni tõttu. Lõpuks saan ma olla ainult rahul, et minu üks esimesi tutvumisi Lõuna-Ameerika kinoga on olnud niivõrd nauditav.
