„Esmaspäev on teil Narva päev,“ loen veel korra meilist, kui keerame Kreenholmi väravate ette. Leiame õige värava üles. Olen varem käinud Ida-Virumaal turistina ning mitte liiga palju kordi. Suur osa nimekirjas olevatest kohtadest on mulle võõrad. Kus peaks asuma Sompa? Jõhvit tean, aga pole käinud. Piinlik. Varsti läheb lahti kahepäevane missioon pildistada Ida-Virumaal üles tänavad, hooned, toad ja muidu põnevad kohad, mis võiks kohalikele ja välismaistele filmitegijatele huvi pakkuda, ning need potentsiaalseteks filmilokatsioonideks kaardistada.

Ida-Virumaal on üles võetud mitmeid muusikavideoid ning filmistseene. Selle omanäolise osa Eestist on üles leidnud välismaised produktsioonifirmad (näiteks hiljuti kinodes linastunud „Omerta 6/12“), aga ka Eesti enda filmitegijad („O2“, „Melchior“). Meie riigi idapoolsed linnad pakuvad eriilmelisi võttepaiku, millest osa on piltide ja kirjeldustega esile toodud siinses kirjutises. „Siin teeks filmi küll!“ mõtlen peaaegu igas kohas, kuid tegelikult on see ülevaade hea teejuht ka neile, kes soovivad lihtsalt Ida-Virumaad avastama minna.

Enamik kohti, mida on seest pildistatud, vajavad külastamiseks eriluba.

Narva Kreenholmi manufaktuur

Kreenholmi lähistele olen turistina sattunud varemgi, kuid ruumidesse sisse pääseb vaid ekskursioonide või ürituste raames. Või siis lokatsioone otsides. Täna ei jää need suurte akendega punastest tellistest tehased kõrge müüri taha. Pärast mitut telefonikõnet väravad avanevad ja me sõidame Kreenholmi alale sisse.

Tasub teada: Kreenholmi linnak on nii suur, et ilma autota liikuda oleks siin keeruline ning tohutult ajakulukas.

Õues pakuvad inspiratsiooni Kreenholmi ümbritsevad sillad, hoonete ümber lokkav metsik loodus ning hoonetevahelised tunnelid. Kõige kuulsamad on aga kahtlemata Kreenholmi sammassaalid, mis paiknevad eri korrustel, eri hoonetes ning on ka mõnevõrra erinevates värvitoonides ja erisuguste sammastega. Eestlase silm tunneb sammassaali mõnes linateoses ilmselt hetkega ära, kuid saalide mõõtmed on päriselus hämmastavad. Oma suuruses, avaruses ja autentsuses on need saalid filmitegijatele potentsiaalne inspiratsiooniallikas. Kreenholm pakub ka muid avaraid saale, kontoriruume ning kulunud koridore treppidega. Nii suures kompleksis leidub peaaegu kõike!

Fun fact: Minu vaieldamatu lemmik on valgusküllane üleni puidust kõrge laega tuba, millesugust ma kuidagi sellisest paigast oodata ei osanud. Rõõmsameelne ning unikaalne värvide-puidu kombinatsioon muidu nii tehislikus keskkonnas on suur üllatus. Tunde järgi polnud ma mitte Narvas, vaid kuskil idamaises filmis.

Narva Veneetsia

Veneetsia on siinkohal üsna tinglik nimetus, kuid Kreenholmist jalutuskäigu kauguselt võib tõepoolest leida paiga, kus on tunda kohalikku atmosfääri tugevamalt kui kuskil mujal. Ja seda kõike keset vett! Mõõtmetelt suure Narva Veneetsia all peetakse silmas Narva veehoidlat kanalite ja paadikuuridega, mida kohalikud soojemal ajal suvilatena kasutavad. Paadiga saab sõbrale külla sõita või lihtsalt oma garaaži ees grillida ja kala püüda. „Veneetsia“ oma valgetest telliskividest pisikeste „suvilatega“ mõjub eheda, ent veidi võõrastavana.

Saabudes jookseb hundikoer oma kuudist klähvides välja, kuid eemal autot parandav keskealine meesterahvas meie peale eriti ei reageeri. Suvilate ees ja küljes on igasugu põnevaid esemeid – kes kuidas on oma majakest kaunistanud. Mulle jääb silma ka valge pitskardin ukse ees, mis roostes ja muidu kivises keskkonnas mõjub kuidagi väga õigesti.

Fun fact: Haruldases “Veneetsias” on filmitud osa Nublu x Gameboy Tetrise “Für Oksana” muusikavideost.

Narva Aleksandri Suurkirik ja Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

Arhitektuuripärle kirikute näol leiab üle Eesti ning Narva linn ei ole erandiks. Heledates toonides Narva Aleksandri Suurkirik valmis aastal 1884 ning on hiljem pärast sõda taastatud. Kirik on ehitatud historitsistlikus stiilis.

Narva Issanda Ülestõusmise peakirik on 1896. aastal valminud Kreenholmi ligi 3000 õigeuskliku töölise tarbeks rajatud kirik. Kolossaalse katedraali fassaad on laotud triibuliselt kollastest ja punastest tellistest. Välimuse poolest on kirik eriline, kuna on ehitatud neobütsantslikus stiilis. Asukohast niipalju, et kirikut piiravad räämas garaažikolooniad ja muud utilitaarsed rajatised. (Narva muuseum)

Pean tõdema, et enim üllatas mind kino- ja kontserdisaalide hulk Ida-Virumaal. Osas Nõukogude Liidu aegsetes kultuurimajades korraldatakse tänapäevani kohalikele üritusi ja lastele huviringe. Hooned asuvad küll eri paigus, kuid on nii väljast kui seest sarnaste elementidega. Stalinistliku arhitektuuri ehedad näited. Sirp ja vasargi peaukse kohal ilutsemas. Sellegipoolest leidub saalide hulgas ka uhkemaid, ajaloolisemaid ning kaasaegsemaid näiteid.

EKA kunstiresidentuuri hoone Narvas

Endise mööblivabriku administratiivhoone kolmandal korrusel (Albert-August Tiimanni 1) asuvad kaks hästi säilinud esindussaali. Ühes neist on võimalik näha paberist ehitatud Narva linna maketti. Teine, kinosaalilaadne ruum on väiksem ja tagasihoidlikum, kuid soojades toonides, punaste tooliridade ja väikese lavaga ruum mõjub ajaloohõnguliselt.

Sompa kultuurikeskus

Sompa küla on ühtaegu nii nukker kui ka huvitav vaatepilt. Endine kaevandusasula paikneb Jõhvist 8 km kaugusel ning sealne põlevkivikaevandus oli kasutusel aastatel 1948–1999. Vikipeedia andmetel oli elanike arv 2003. aastal umbes 1600. 2010. aastaks oli elanike arv vähenenud 1136-ni ning 2011. aasta rahvaloenduse järgi elas Sompas 958 inimest. (Sompa linnaosa, 2021)

Nii nagu tänavatel, seisab aeg ka Sompa kultuurikeskuses. Nii väikese paiga kohta on tegemist suure hoonega. Fassaadi iseloomustavad kõrged sambad, kollakasoranžid seinad ning rõdu. Sisenedes hakkab aga esimesena silma ajastutruu piletikassa. Satume laudade ning toolidega avarasse sammastega ruumi. Seina ääres ilutseb puidust madal lava moodi ehitis ja kuigi ma pole päris kindel, milleks seda omal ajal kasutati, tundub see olevat äärmiselt multifunktsionaalne lisand.

Heleroheliste seintega kontserdisaal mõjub muidu vaikses Sompas ääretult suurena, kuid meeldejäävaimad on seinakaunistused. Hõbedastele pallikestele sarnaseid detaile võib leida ka tänapäevastes ehitistes, kuid koos heleroheliste seinte ja tumepruunide toolidega on see niisugune lahendus, millesugust me Ida-Virumaal ringi sõites rohkem ei kohanudki.

Fun fact: Nii Sompas kui ka teistes kultuurikeskustes võib lisaks siin kirjeldatud peamistele ruumidele leida ka igasugu muid omapäraseid ruume. Näiteks Sompas oli ilus fuajee ning pisike letiga kohvikuala.

Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

Välimuselt ning majaplaanilt Sompa kultuurikeskusega sarnane hoone ootab meid Kohtla-Nõmmel. Isegi sambad, toolid ning väike lava on äratuntavad. Peatänavapoolne välisfassaad on mõned aastad tagasi renoveeritud. Hetkeks paistab, et oleme täpselt samas kohas, lihtsalt teises linnas, kuid Kohtla-Nõmme üllatab abiruumidega. Seal on kõvasti rohkem vaatamist kui juba tuttavaks saanud kontserdisaalis. Nõukogudeaegset sisustust saab näha nii kohvikusaalis, kontoris kui ka koosolekuruumis. Muljet avaldavad ka pikad valged koridorid – kõrgete lagede ning kooruva värviga.

Kohtla-Järve kultuurikeskus

Kollased seinad, neli valget sammast, sirp ja vasar – kolmas selline kultuurimaja, neljas kontserdisaal. Ainult et siin on allee ning uhke purskkaev. Siin on kristall-lühtrid ja kardinad. Läbiv toon on sinakasroheline ning seda leidub nii koridorides kui ka kohvikus. Saal on ootamatult suur. Märkan smaragdrohelisi toole ning loože. See kõik on kaunis. Arusaadav – siin tegutseb mitu loomingulist kollektiivi, korraldatakse teatrietendusi ja kontserte.

Sillamäe kultuurikeskus

Meie viimane ning taas uhkem kultuurikeskus asub Sillamäel promenaadi juures. Keskus on väiksema saaliga kui Kohtla-Järvel nähtu, kuid siin on lisaks loožidele ka rõdu. Kogu hoone on korralikult renoveeritud ning ka siin tegutsevad kohalikud huviringid.

Fun fact: Sillamäe kultuurikeskus on ehitatud aastal 1949 ning on nii seest kui väljast säilitanud eelmise sajandi 40.–50. aastate stalinistliku arhitektuuri stiili. Hoone keldrikorrusel kunagises pommivarjendis paikneb püsiekspositsioon, mis on pühendatud linna nõukogudeaegsele perioodile. (Sillamäe Kultuurikeskus)

Vahtra Loomekeskus Kohtla-Järvel

Armsa Vahtra Loomekeskuse puhul tuleb möönda, et ruumid, kus toimub õppetöö, on korralikult renoveeritud ning väga tänapäevase olemisega. Suurim üllataja on hoopiski võimla, kus viibides on tunda sinna seisma jäänud aega. Oranžikatel seintel ilutsevad ying ja yang, kurg, tiiger, lohe. Värv on põrandalt pisut maha tulnud – ilmselt on seal kunagi palju joostud ja sporti tehtud. Välja võib tuua veel maja rohkete akendega fassaadi ning pikkade tooliridadega ääristatud koridorid.

Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

Kes kunagi väikesesse Narva-Jõesuu kuurortlinna sattunud, on ilmselt mööda sõitnud ka postapokalüptilisest Mereranna hostelist. Puhkekodu Mereranna hoone on üks väheseid peaaegu autentsel kujul säilinud kunagisi puhkerajatisi Narva-Jõesuus.

Hoone projekteeriti ajal, mil Nõukogude Liidu arhitektuuris oli lõppenud stalinistlik stiil ning võidule oli pääsenud modernism. Mereranna oli kaasaegsem ja lennukam. Seda iseloomustasid näiteks avarad lintaknad, klaasitud seinapinnad, innovaatiline materjalikasutus. Mereranna hoone juures võib näha ka mitmeid muid huvitavaid tehnilisi lahendusi ja katsetusi. Näiteks rajati basseinikorpusest merepõhja torujuhe pumpamaks basseini naturaalset merevett. Üllatavana mõjub ka katusele rajatud päevitusterrass ning üle rannaluidete kulgev betoonestakaad – selle kaudu pääses katuselt otse randa. (Tuuder, 2014)

Mereranna mõjub kummastavalt – elu nagu oleks, kuid samas pole üldse. Ümbrus on võssa kasvanud ning kunagistest hiilgeaegadest annavad aimu vaid sildid, mis osutavad baaridele ning lahtiolekuaegadele. Maja paistab tühi ja seest tolmune, kuid ometi näeme mitmeid rõdudele riputatud rannarätikuid. Inimesi ei liigu. Internetis on kirjas, et osa hoonest peaks olema kasutuses hostelina, kuid vastavat infot ma kuskilt leida ei suuda. Meie reisist jääb Mereranna ilmselt kõige rohkem kripeldama – väga oleks tahtnud sisse piiluda. Kui keegi kunagi sinna satub, kutsugu mind ka!

Fun fact: Osa Veiko Õunpuu debüüt-lühimängufilmi „Tühirand“ stseene on filmitud Mereranna hotellis.

Niinsaare puhkekompleks

Uurin murelikult GPSi, kui me kummalisele rohtunud teele keerame. Ma pole kindel, et oleme õiges kohas, kuna miski siin ei viita elutegevusele. Ometigi hakkab mõne aja pärast paistma pruun puitmaja. Oleme Illuka vallas Niinsaare järve kaldal ning Eestis puhkamist propageerivatelt lehtedelt võib selle paiga kohta informatsiooni leida küll.

Puhkekompleks koosneb majast, kus on köök, saun ja magamistoad, ning väljas on kämpingud. Hoone on seest avar. Nii nagu kultuurimajades, on ka siin igal pool märgata puitu. Seinad on puidust, laed on puidust, osa mööblit on puidust. Ülemisel korrusel juhatatakse meid askeetlikesse magamistubadesse. Seal on pruunid seinad ja kaks kušettvoodit. Siia puhkama saabujad saavad kindlasti ajastuhõngulise kogemuse osaliseks.

Teist sellist paika meile sel reisil ette ei satu. Võibolla neid rohkem polegi? Niinsaare puhkekompleks on tagasihoidlik, ent avar ja mitmekülgne. Filmitegijale võiks see võimalusi pakkuda küll.

Voka

Voka on alevik Toila vallas Voka jõe suudmes. Alevik piirneb merega. Siia saabume kahel eesmärgil – pildistada tänavavaateid ning isemoodi suvilaid. Tõepoolest, Vokas näeme rohkelt kolme- kuni neljakordseid kortermaju, millel küll tänapäevale omaselt ees plastaknad, kuid tellistest fassaad on jäänud samasuguseks nagu vanasti. Väikese Voka vahel käib vilgas elu.

Voka suvilad leiab mere poole sõites. Tegemist on paigaga, kus väikesed aiad on tihedalt kokku pikitud. On näha, et hooldatud aed on siinkandis uhkuseasi. Märkan puid, põõsaid, lilli ja niidetud murulappe. Voka suvilad teeb eriliseks nende välimus. Siin on järjest väikesed majad, mis on enamasti kolmnurkse kujuga, kuid leidub ka teisi huvitavaid lahendusi. Me oleks justkui sisenenud eraldiseisvasse rajooni, kuigi tegelikult tuli vaid väravast sisse astuda ning leida end suvilatega ääristatud külateelt.

Toila Oru park ja president Pätsi suveresidents

Looduse ilu ning rikkaliku ajaloo poolest on Toila Ida-Virumaa väike pärl, millest paljud võiksid rohkem teada. Peale kena rannajoone on rohkelt avastamist Pühajõe ürgorus asuvas Oru pargis, kus lisaks võimsate puudega alleele ning vaadetele alla orgu võib leida paiga, kus kunagi asus Konstantin Pätsi suveresidents. Loss hävis II maailmasõjas täielikult, kuid park ja kunagine lossiümbrus on korrastatud ning seal saab nautida vaadet merele. Jääb üle vaid loota, et kunagi otsustatakse loss taastada. Pargist leiab tiike ning müstilise Hõbeallika koopa, kus on näha liivakivipaljandit. Veerohkel perioodil on näha ka allikavett.

Fun fact: Võimalik on tellida endale virtuaalne ajarännak „VR Toila 1938“ ning näha vaateid lossist ja aiast.

Vaata lisaks:

Kohtla-Järve Eesti Vabariigi aegne koolimaja

Oma lemmiku ning Kohtla-Järvelt leitud suurima üllatuse jätan viimaseks. Kohtla-Järvel asub Spordi tänaval vana koolimaja, mille arhitekt on Anton Lembit Soans. Riigi Põlevkivitööstuse rahadega ehitatud koolimaja oli oma ajastu kallimaid ning luksuslikumaid. Jalutusruumide ning õppeklasside põrandad olid (v.a esimesel korrusel) kaetud tammeparketiga. Kõik klassiruumid olid radiofitseeritud. Koolihoone taha oli rajatud ujumisbassein, millega piirnes spordiplats. Viimase juurde oli rajatud ka tribüüniga laululava. Hoone oli märkimisväärseks saavutuseks nii arhitekt Soansi loomingus kui kogu iseseisvusaegse Eesti rahvuslikus kooliarhitektuuris. Hoone on kantud kultuurimälestiste riiklikusse registrisse. (Järve Kool)

Kuna hoone renoveerimine on osutunud liiga kalliks, seisab kunagine uhke koolimaja tühja ning lagunenuna, kuid see lisab kahtlemata hoonele müstilisust. Majal on nii torn kui ka rõdu, millest viimast hakkab loodus küll juba üle võtma. Seest avastame kasutuskõlblikke ruume koos nõukogudeaegse mööbli ja vooditega. Satume ka värvist kooruvasse keldrisse ning avarasse, ent sellegipoolest väsinud võimlasse. Kõige toredamaks leiuks osutub aga ajastutruu kollane seif.

Filmitegijad on Ida-Virumaa kuulsaimad paigad üles leidnud, kuid neid on seal peidus teisigi. Siin on subjektiivselt välja toodud vaid väike osa. On veel mitmeid erisuguseid mõisaid ja omapäraseid ajastutruusid tänavaid, mis siia reportaaži ei jõudnud. Ilmselgetel põhjustel on Ida-Virumaa kuum sihtkoht neile, kes teevad ajastufilme, kuid seal on peidus ka palju muud. Plusse on teisigi: Viru Filmifond kaasrahastab Ida-Virumaal tehtud mängufilme, dokumentaalfilme, seriaale ja muusikavideoid ning tagastab kuni 40% Ida-Virumaal tehtud kulutustest.

Olgu filmitegija või lihtsalt seikleja vaatepunktist – Ida-Virumaa pakub palju rohkem kui kõige kuulsamat Narva linna. Peaaegu igast väiksemast linnast ja alevikust võib leida mõne pärli.

Tekst: Pilleriin Raudam
Fotod: Taaniel Raukas
Praktikabaas: Viru Filmifond

---

Kasutatud materjalid:

Järve Kool. Ajalugu. Uue koolimaja ehitamise vajadus. https://www.jarve.edu.ee/history/torn/history2.html

Narva muuseum. Narva Issanda Ülestõusmise peakirik. https://narvamuuseum.ee/est/virtuaalmuuseum/narva-issanda-ulestousmise-peakirik/

Sillamäe Kultuurikeskus. Üldinfo. https://sillamaekultuur.ee/et/uldinfo/

Sompa linnaosa (2021, 8. märts). Vikipeedia. https://et.wikipedia.org/wiki/Sompa_linnaosa

Madis Tuuder. Puhkekodu „Mereranna“ – üleliiduline värav Narva-Jõesuu kuurorti. (2014, 10. september). http://narva-joesuu.ee/huvitavat-lugemist