Ädilhan Jeržanov ei tohiks pöfihuntidele sugugi võõras nimi olla. Vägagi tegus Kasahstani režissöör oli eelmise aasta novembris meie kinoekraanidel esindatud kahe filmiga, „Kollane kass“ (2020) ja „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ (2020), neist viimane oli mu silmis üks silmapaistvamaid saavutusi eelmise PÖFF-i programmis. Mehe stiil on läbi kolme filmi sarnane, eriti tugeva paralleeli annab tõmmata „Kollase kassiga“. Tema ühiskonnakriitiline huumor on „Karjaimmuunsuses“ (2021) samuti jantlik ja veiderdav, teemaks jätkuvalt Kasahstanis lokkav korruptsioon. Küll nauditav, ei küündi „Karjaimmuunsus“ siiski Jeržanovi eelmise aasta panuse kõrgusele.
Loo keskmes on Selkeu (Danijar Alšinov), korrumpeerunud, valelik, ent pidevalt lõbusat tuju ülal hoidev politseinik eikellegikolkas Karatases, kus tema sõnutsi on altkäemaksud ning salakaubavedu ja rahapesu sageli ainsaks viisiks, kuidas elanikkond võiks ots otsaga kokku tulla. Tema partneriks on endine võmm Žamžõš (Nurbek Mukušev), kellega koos tahab Selkeu pageda Karatasest suurde linna. Selle tarbeks on nad loonud tantsutrupi Võrukaelad, millega loodetakse linnas läbi lüüa. Tantsuliigutuste lihvimiseks ning puusade hööritamiseks neil paraku palju aega pole, eriti siis, kui koroonapandeemia otsapidi Karatasesse jõuab.
Selkeu endine naine Turia (Asel Sadvakasova) on üks valgetes kitlites ja maskides asjaajajatest, kes saabuvad Karatasesse koroonaolukorda kaardistama ning nakatunuid karantiini panema. Temaga on kaasas ta uus abikaasa Gurbeken (Jeržan Džamankulov), organites soojemal istekohal peesitav politseiametnik, kelle silmis on kõik seaduse ees võrdsed. „Miks ta peab nii keeruline olema?“ pärib Žamžõš Selkeult teesklematu mõistmatusega, kui Gurbeken ähvardab nende mõlema kohta korruptiivse ettepaneku eest ettekande teha. Nii algab kohalike korrumpeerunud võmmide ning linnast tulnud reegleid austava seadusesilma vahel kemplemine, milles mõlemad osapooled olukorda oma soovidele ja tahtmistele vastavalt kallutada soovivad. Näitlejate trupp on vaatajaile Jeržanovi varasematest filmidest kindlasti tuttav ning Jeržanovi stiili täitsa omaks võtnud. Rollisooritustes on küllaldaselt mängulusti, niisamuti hiilgavad nad füüsilise koomikaga, mis meenutab Emir Kusturica töid.
Jeržanovi kahe eelmise filmi tasemele aga „Karjaimmuunsus“ ei küündi. „Kollane kass“ võlus peategelase südameid sulatava naiivsusega, millest Selkeul ning Žamžõšil puudu jääb. „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ oli väga fokusseeritud ning tugeva selgrooga film (tugeva selgrooga peakangelannale kohaselt), „Karjaimmuunsus“ aga selle kõrval võrdlemisi laialivalguv. Jeržanov tõestab, et tal on hea silm – kadreering on kaunis ning enam kui vahest ükski teine kaasaegne režissöör mõistab ta, kuidas visuaalset huumorit väga filmilikult edasi anda. Olulist rolli selles mängib oskuslik misanstseen. Heaks näiteks on stseen, milles alt paremalt nurgast ilmub kaadrisse hanerivi kuulide eest kaitsva kilbi taha kogunenud võmme, kes kohaliku salaviinakaupleja Zambeke (Bauõržan Kaptagaj) karantiini peavad toimetama. Viimane ei kuuletu linnast tulnud autoriteetidele, redutades relvaga oma maja katusel. „Härra Zambeke, täitke oma kodanikukohust!“ karjutakse talle hanerivist, mille peale too tule avab.
Jeržanovi loodud maailmas on sellised vaheseigad lahendatud lõbusa huumoriga, kuid võrreldes ta eelnevate filmidega on „Karjaimmuunsuses“ märkimisväärselt vähem seiku, mis südamest naerma ajavad. Lõbus tonaalsus kannab filmi sujuvalt kaadrist kaadrisse sellest hoolimata, et kõik naljad siin nii hästi ei toimi, kuigi tundub, et üritatud on rohkem kui küll. Samuti kannatab film mitme kõrvalsüžeeliini pärast, mis otsapidi kuhugi välja ei jõua. Jeržanov on väga tegus, tehes aastas kaks-kolm filmi, kuid „Karjaimmuunsus“ tundub toores, kuidagi rutakalt tehtud, vajaks ehk veel pisut lihvimist.
„Karjaimmuunsus“ tõestab, et kasahhist filmilavastajal Ädilhan Jeržanovil on jätkuvalt hea huumorimeel ning võrratu vaist visuaalse komöödia osas. Võimalik, et „Karjaimmuunsus“ avaldanuks mulle rohkem muljet, kui poleks samalt režissöörilt eelmise PÖFF-i ajal tugevamaid teoseid näinud. Samas ei saa väita, et film mulle ei meeldinud. Jeržanovi omapärane stiil väärib tunnustust ning kellele samuti meeldisid „Kollane kass“ ning „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“, neil soovitan kindlasti ka tema uusim film kavasse võtta.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Karjaimmuunsus“ (Onbagandar, 2021)
Riik: Kasahstan, Prantsusmaa
Kestus: 1h 34min
Linastus PÖFF25 põhivõistlusprogrammis
Režissöör: Ädilhan Jeržanov
Stsenarist: Ädilhan Jeržanov
Produtsent: Serik Abishev, Daniyar Alshinov, Ablaikhan Ashimov, Olga Khlasheva
Operaator: Yerkinbek Ptyraliyev
Monteerija: Adilkhan Yerzhanov
Muusika: Sandro Di Stefano
Osades: Daniyar Alshinov, Nurbek Mukushev, Yerzhan Zhamankulov, Assel Sadvakassova, Bolat Kalymbetov