Silt: põnevik

  • „Apteeker Melchior. Timuka tütar“ on medikament liigse mõttetegevuse vastu

    „Apteeker Melchior. Timuka tütar“ on medikament liigse mõttetegevuse vastu

    Tõeline armastus, verine mõrvamüsteerium ja ajareis keskaegsesse Tallinna – Melchiori saaga kolmas osa kubiseb klišeedest, kuid kellele siis klišeed ei meeldiks?

    Olemata näinud Melchiori esimest osa „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ või teist osa „Apteeker Melchior. Viirastus“ ega tutvust teinud Hargla raamatutega, vaatasin filmi „kõige lollima“ võimaliku vaataja perspektiivist. Ja see, mis ma nägin, kohutas mind. Sest see meeldis mulle! Teadlikuna oma ebapopulaarsest arvamusest võin olukorrast välja lugeda kahte võimalikku stsenaariumi. A: kas lapsena lugemata jäänud kohustuslik kirjandus hakkab varje heitma minu analüüsivõimele, mis on täpselt nii nõrk, et mitte läbi näha isegi Melchiori filmi mõrvaloost, või B: ma olen väsinud „suurest kunstist“ ja tunnen naudingut süžeest, mida on lihtne jälgida, ilma liiga palju mõtlemata.

    Apteeker Melchiorit kehastanud Märten Metsaviiru näol ilmnes pooleteise tunni pikkuse filmi jooksul umbes-täpselt kolm erinevat emotsiooni. Tüdinud. Tüdinud koos väikese pisaraga. Võidurõõmus, ent ikkagi tüdinud. Kui minu võimuses oleks filmi juures midagi muuta, siis vajutaksin klišeetordile veel ühe sefiirikommi peale ja valiksin peategelast kehastama mõne värvikama (võimekama?) näitleja. Aga eks elus võidagi need, kelle näost midagi välja ei loe ja lõpuks suudab vaataja iga rüütli enda jaoks valgeks printsiks mõelda. Seega ehk oli kõik siiski taotluslik. Ning ei saa eitada fakti, et Melchiori ja Timuka stseenis Keterlyni ärasaatmisel hakkas endalgi silm läikima.

    Eestlastele on ikka meeldinud enda üle nalja teha ning väikekodanliku kangelaslikkuse üle ironiseerimine mõjus filmis väga lõbustavalt. See on kaval trikk, sest siis ei oskagi öelda, kas näitlejatöö oli halb või hea – kõik oli piisavalt naeruväärne, et olla nauditav. Kindlasti ei ole Melchiori puhul tegemist tõsise ajastudraamaga, kuid kogu toore huumori keskel tekkis tegelaste vastu siiski teatav sümpaatia ja kaasaelamine. Ja see on juba suur võit, mida nii mitmedki „tõsiseltvõetavad“ filmid ei suuda tekitada. Lõpuks on just narrid ja kaabakad need, kelles alateadlikult iseennast ära tunneme…

    Keskaegse maailma loomise kohta saan vaid öelda üht – müts maha. Muidugi on asju, mida oleks saanud teha paremini, kuid olemasolevate vahenditega oli loodud set, mille atmosfäär oli usutav ja ei pannud otsima pisivigu. Armas keskaegne Tallinn, mille elu sa tahad uskuda ja sellest osa saada. Asjatundlik kostüümi- ja grimmikunst hoidsid illusiooni kenasti üleval.

    Kui otsida selle toreda etendusliku filmi nõrgimat lüli, oli see minu jaoks helikujundus. Kohtades, kus see oleks võinud esile tulla, kumises vaikus ning neil hetkedel, mil oleks usutavuse eesmärgil tahtnud kuulda olustikku, oli see kaetud ebameeldiva tapeetmuusikaga. Helid loovad siiski suure osa meie maailmast ja on kahju, kui on tunda, et need on jäänud tähelepanuta.

    Samuti võib diskuteerida Melchiori supervõime üle leida süüdlane igas kuriteos. Kui oleks tegemist aastaga 2020, võiks ta ju olla osaline „Selgeltnägijate tuleproovist“ ja keegi ei kahtlekski tema võimetes. Filmis aga igatseks näha rohkem pusimist ja mõttetööd – kivinäoga aknast välja vaatamine on muidugi tore, aga minu kogemuses ei ole see veel ühtegi elu tupikseisu lahendanud. Teeb kadedaks, kui kellelegi õiged vastused nii lihtsasti kätte tulevad. Teisalt endale vastu rääkides – kuidas muidu saaks teha vaid pooleteisetunnise filmi mõrvamüsteeriumist, mis võtaks Eesti politseil aega lahendada poolteist aastat?

    Kui Melchior ei jää meelde ei ülemäära hea ega ka mitte halva kinoteosena, saab seda meenutada lihtsalt ühe muheda ajaviitefilmina. Kindlasti tekkis huvi võtta kätte mõni Indrek Hargla raamat ja kasutada veidi rohkem ajumahtu süžee lahenduskäikude lahtimõtestamiseks. Huumor on kosutav ja nii on seda ka elu traagika. Tore on vaadata, kui film iseennast liiga tõsiselt ei võta.

    Autor: Triin Rennit

    “Apteeker Melchior. Timuka tütar“ (2022)
    Riik: Eesti
    Kestus: 1h 35min

    Režissöör: Elmo Nüganen
    Stenarist: Indrek Hargla, Olle Mirme, Elmo Nüganen
    Operaator: Mihkel Soe
    Monteerija: Marion Koppel
    Muusika: Liina Sumera
    Osades: Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Hele Kõrve, Alo Kõrve jt

  • „Ainult 6,5“ – pingeline ja kaasahaarav pilguheit narkokaubandusele Iraanis

    „Ainult 6,5“ – pingeline ja kaasahaarav pilguheit narkokaubandusele Iraanis

    Läbi aegade populaarsemaid filme oma kodumaal Iraanis, võiks „Ainult 6,5“ – stsenaristi ja lavastaja Saaed Roustayi teine täispikk mängufilm – pakkuda palju kõneainet ka rahvusvahelisele publikule. Tegemist on filmiga, mida Iraan vajab: see on ühtaegu film oma kohast ning ajast, kainestav pilguheit kaasaegse Iraani mitmetele sotsiaalsetele valupunktidele, kuid samas ajatu ja tugeva üldistusjõuga lugu tänu üdini inimlikult ja mitmekülgselt tahutud tegelastele. Filmil on piisavalt tehnilist löögijõudu, et pidada seda viimaste aastate üheks pinevaimaks krimifilmiks, kuid selle lõikav sotsiaalkriitika on hääl, mis kinosaalist väljudes peas kajama jääb.

    Film algab tagaajamisstseeniga, mis lööb pika puuga ka ülekeskmisi Hollywoodi põnevikke. Samadi (eestlastele Asghar Farhadi „Lahutusest“ tuttav Payman Maadi) juhitud narkorühm korraldab reidi tarneahela pisemast mutrist narkomuula tabamiseks. Esiti vaikse pingega laetud sissejuhatus võtab sisse täistuurid, kui Samadi paarimees Hamid (Houman Kiai) näeb jahitava varjust, et too katuseid mööda põgenemise plaani haudub. Järgnev tagaajamine Teherani tänavail on muljetavaldav tehniline saavutus (esiletõstmist väärivad nii Bahran Dehghani montaaž kui ka Peyman Yazdaniani kirjutatud muusika), kuid „Ainult 6,5“ pakub ka ootamatuid süžeekäänakuid ning üllatusmomente – ühe sellise järel jääb politseinike kätte pakk uimasteid, jälitatavat ennast aga ei suuda nad leida.

    Situatsioonil on võmmidele pea saatuslikud tagajärjed. Olukord asetab nad korruptsioonist vohavas Iraanis ränkade küsimuste ette – kes tõestab, kust narkootikumid tegelikult pärit on? Oma töös tarmukad, vankumatud ja sihikindlad, ei ole narkovõmmid siiski valgesse rüütatud kangelased: nende meetoditele ning motiividele sageli varju heitev käsikiri paljastab narkokuritegude vastaste operatsioonide ning õigusemõistmise nõrgad lülid Iraani ühiskonnas. Nõnda jõuavad inkrimineerivad tagajärjed valesti täidetud raportina Samadile ja Hamidile järele – kord näeme üht, kord teist politseijaoskonnas käeraudadega paigale aheldatuna. Ometi ei paista keegi selle peale kaks korda silmagi pilgutavat. Süsteem toimibki nii – kassi-hiire mänguks tuleb peale narkovastase rindesõja valmis olla ka siseridades. See on osa süsteemist, nii nagu seda on pidev jälitus- ja kihutustöö, kahtlusaluste ja tunnistajate jõuline manipuleerimine ning ähvardamine eesmärgi saavutamise nimel.

    Eesmärk on tabada kurikuulus narkoärikas Naser Khakzad (Navid Mohammadzadeh) ning Samad ei pelga sihi saavutamiseks kõiki eelmainitud meetmeid jõuliselt rakendada. Khakzad – kõik on temast justkui kuulnud, keegi aga midagi ei tea, veel vähem et näinud oleks. Ometi suudab Samad ja tema rühm visalt väiksemaid kalu püüdes ka suure hai ümber silmuse sedavõrd koomale tõmmata, et peagi on tagaotsitu neil käes. Teravad ülekuulamisseansid, pingeline välitöö (sealhulgas muljetavaldav haarang eikellegimaal, kus elu hammasrataste vahele jäänud ühiskonnakiht hingitseb linnaäärsel mahajäetud ehitusplatsil suurtes pikkades betoontorudes) ning üleskruvitud emotsioonid teevad filmi esimesest poolest tempoka trilleri, kuid pärast Khakzadi tabamist nihutab režissöör Roustayi filmi fookust. Khakzad tabatakse luksuslikust korterist, luues terava kontrasti tema tegevuse ohvrite elutingimustega, kuid temagi on kaugel õnnest.

    Pannud vaataja kaasa elama võmmide ponnistustele, pöörab Roustayi filmi teises pooles tähelepanu hoopis narkoparuni motiividele ning ta püüdlustele iga hinna eest süüdimõistmise korral ees ootavast surmanuhtlusest pääseda. Sellega muutub ka linateose toon. Mida enam heidetakse valgust kriminaali sisekaemustele, seda melodramaatilisemaks film muutub. Paradoksaalsel moel on Khakzadi kehastav Navid Mohammadzadeh ise ka ankruks, mis ei lase filmil siiski sentimentaalseks muutuda. Tema rollisoorituse jõud peitub selles, kuivõrd üldinimlikult mõistetavaks ja kaastunnet esilekutsuvaks suudab ta mängida karjäärivalikul kurakätt keeranud kriminaali. Kui filmi pingelisemates episoodides on kuulda Freidkini „Prantsuse sidemehe“ (1971) kaja, on rõhuasetus kurjategija perekesksusele filmis „Ainult 6,5“ võrreldav David Michôdi „Loomariigiga“ (2010). Mõlema filmi soontes voolavad perekondlikud tunded – kuigi filmide adrenaliinisüsti tagavad tehnilise oskuslikkusega lahendatud põnevusstseenid, ei tähendaks need palju kõrgete emotsionaalsete panusteta.

    „Ainult 6,5“ on jõuline poliitiline kommentaar ja pingeline triller, mis ei unusta, et inimesed on need, kes annavad filmile selle tuksleva südame ning kelle kaudu avaneb filmi sotsiaalkriitiline sõnum kohalike võimude jõuetusest narkokuritegude ennetamisel ja tõkestamisel. Iraanis ootab narkootikumidega tabatut ühesugune karistus, olenemata uimastite kogusest: olgu selleks 30 grammi või 50 kilo, seadusest üleastujat ootab surmanuhtlus. „Miks teenida vaid 30 grammi, mitte 50 kilo pealt, kui risk jääb samaks?“ küsib film kurjategija seisukohalt, jättes kaheti mõistetavaks ka filmi pealkirja. Kas Iraanis saab olla „ainult“ 6,5 miljonit sõltlast, hoolimata narkopolitsei visadest pingutustest hoida see arv nii madal kui võimalik, kui film vihjab, et mõneti just õiguskeskkonna tõttu on see arv hoopis hüppeliselt mitmekordistunud esialgse ühe miljoniga võrreldes?

    Autor: Kristjan Kuusiku