„Täismäng paradiisi“ on paar hotelli ja golfirada kellegi kodu asemele
„Täismäng paradiisi“ („18 Holes to Paradise“) räägib inimeste õigusest oma maale ja oma kodukandile. See teeb seda sellisel peenel viisil nii, et publik ei pruugi isegi kohe aru saada sellest, et kahel peategelasel kolmest on suur privileeg. Säärases teadmatuses pannakse meid alguses nende kõigi argistele probleemidele kaasa tundma.
Film algab rikka perekonna vanima õe Francisca perspektiivist. Nimelt tahavad tema õde ja vend müüa nende vanemate ehitatud suvekodu ja tema on üks ainsaid inimesi, kes selle otsusega ei nõustu. See ei ole niivõrd seotud armastusega maa või sealsete kohalike vastu, vaid pigem mineviku nostalgiaga ja sooviga ka tulevikus enda pere sinna suvitama viia. Ehk on selline hoiak parem kui lihtsalt soov mõisa eest raha teenida ning Francisca kindlasti on kohalike vastu lahkem kui tema õde, aga vaatamata sellele ei ole tal suuremat huvi sealse kultuuri või rahva vastu. Kui kauguses käivitub tuletõrjealarm, näeme suure põlengu aeglases kasvus lugu naisest, kes võitleb oma lapsepõlvekodu eest, mitte kohalikke ega loodust, mis niisamuti on ohus.
Pärast kõike seda suitsu oleme me aga järsku päevavalges. Korraks tekkis moment, mil isegi arvasin, et imekombel kustutati tuli ära ja saabus järgmine päev. Seejärel sain aga aru, et algas sama lugu, nüüd aga läbi Francisca õe Catarina vaatevinkli. See on täis põlgust peaaegu kõige vastu. Ta vihkab maaelu, vihkab katkiseid asju ja vihkab kohalikke, nende elustiili ning seda, kuidas nad elatist teenivad. Loomulikult pole Catarina elu probleemitu: tal on raskused oma abikaasaga ja tal puudub raha, et teha eluga seda, mida soovib. See kõik laseb naisel ka ignoreerida tema ümber laialivalguvat maailma. Kui loodus on otseses mõttes tulnud tema elustiili hävitama, saab ta ka aru, mis kõik tal oma ignorantsuse ja kangekaelsuse tõttu märkamata on jäänud.
Kaks esimest lugu on vajalikud kolmanda ja viimase taustaks, mis on filmi tähtsaim, aga ka kõige liigutavam osa. Seetõttu, et varasemalt on olnud peamine fookus mõisal kui objektil, on võimalik see dekonstrueerida selle ahnuse ja ignorantsusena, mis ta tegelikult on. Viimane osa jutustatakse Susana vaatenurgast: tema ema on töötanud mõisas abilise ja teenijana kümneid aastaid ning ka Susana ise on teda seal palju aidanud. Samas isegi kui ta on perekonna lapsi aidanud üles kasvatada ja seda veel äärmiselt väikese tasu eest, ei võeta teda arvesse, kui arutletakse mõisa müügist teenitud raha jagamise üle. Pärast mitmeid katseid sel teemal õdede ja vennaga vestelda saab Susana aru, et neil ei ole tegelikku austust Susana, tema ema ja muude abiliste vastu. Nende kümnete aastate eest võiks ta palka kokku saada rohkem kui kakskümmend tuhat eurot, mis vaevu vastab ühe või kahe aasta miinimumpalgale, eriti veel, kui mõisa saab müüa vähemalt paari miljoni eest. Aga ei, kuidas küll võivad need aastakümneid töötanud inimesed nii palju nõuda?
Suure tulekahju ajal muutuvad rikka perekonna probleemid veelgi mõttetumaks. Samal ajal kui nemad ohutult oma mõisas peituvad, on kohalikud tuld kustutamas, oma maad kaitsemas. Nemad on need, kes kannatavad enim. Nemad kaotavad oma päris kodud, mitte ainult uhke suvemaja, mida niikuinii müüa tahetakse. Neil on hiljem raske endale uus elamine leida. Lõpuks tekib küsimus, kellel on suurem õigus oma maale? Inimestel, kes seal vaevu aega viidavad ja kes ei tea sealsest kogukonnast midagi, või neil, kes seda maad päriselt austavad ja kaitsevad? Müüdud maa peale tõenäoliselt ehitatakse hotell või golfiala. Kurb on näha, kuidas maa, millega võiks teha nii palju saab sellise labase kasutuse.
Samal ajal ei ole kohalikel maad, neil ei ole ressursse ja neil ei ole austust. Isegi kui Susana kohalikke kindlast surmast päästab, tuues nad kõik mõisa varju alla, karjub kahe õe vend nende peale, et nad mingi hinna eest ei tohi istuda tema isa toolis, olla nende „auväärses“ toas ja võtta liiga palju ruumi. Tema jaoks on objektidel inimestest suurem väärtus. Seda on päris kummaline näha, kuidas täiesti tavalistest tegelastest saavad filmi lõpuks rikkuritest jõhkardid.
Filmi lõpus on stseen kõigist koos, tule eest varjumas. Pärast kolmandat lugu on üleminek sinna igati loogiline ja sujuv, ehkki juba selle viimase akti alguses on tunda olukorra suuremat ohtlikkust. Muusika pidevalt tuletab seda meelde ning panused mõjuvad koheselt palju kõrgemana – ja nüüd on jõutud selle loo haripunkti. Stseen on lahendatud aegluubi ja kohati personifitseeritud muusikalise palaga. Kui keegi karjub, ei ole seda kuulda helis, vaid muusikas. Ega sellist momenti, kui tuli on ukse taga, ei saagi kogeda täiesti reaalajas ja aegluubi kasutamine tundub igati loogiline. Kes teab, kas need on nende tegelaste viimased elumomendid. Ehk kõik ongi tõepoolest aeglane, kui hävingu äärel oodatakse lunastust.
Vahel võib tunduda, et maailm meie ümber liigub ebaloogiliselt. Mõnikord võib tunduda, et elu hammasrataste vahele sobituda on võimatu ja pole vahet, mis suunas ennast pöörata, ikkagi liigub kogu maailm vastassuunas. Aga mis siis kui üksik hammasratas ennast sellest lahti murraks? Kas vabadus sellest süsteemist tooks tõesti rõõmu? Kas vabaks murda on üldse võimalik? Need on küsimused, mis kerkisid üles PÖFF Just Anime programmi filmis ,,Decorado“.
Režissöör Alberto Vázquez’i kolmas täispikk film põhineb tema enda samanimelisel lühifilmil ja käsitleb eksistentsi absurdsust, vaba tahet ja emotsionaalsete sidemete rolli ükskõikses ühiskonnas. Lugu räägib hiirekesest Arnoldist ja tema püüdlustest põgeneda maailmast, mis teda jälgib, aheldab ja ahistab. Või vähemalt nii talle tundub?
Tõepoolest mängib see film üsna tugevalt päriselt absurdse reaalsuse ja jutustaja ebausaldusväärsusega. Algusest saadik on selge, et Arnold on endaga pahuksis ja pidevas meeltesegaduses. See tõsiasi seletaks suuresti filmis esinevaid veidruseid, mis Arnoldi vaimset seisundit edasi annavad (digitaalsed linnuhääled, dissonantsed värvid, pinnapealsed ja familiaarsed kodanikud), aga see ei põhjenda mitmeid teisi veidruseid, mis selles maailmas esinevad. Olgu selleks fantastilised elukad metsas, kurjakuulutav öökull, kes kõike eemalt jälgib, või ka asjaolu, et selles maailmas puudub tihti mingisugune selge terviklikkus. Väga palju esineb filmis hetki, mis ei kanna endas näiliselt muud narratiivset eesmärki, kui et demonstreerida, kui veider ja ebaühtlane see maailm on. Asjad juhtuvad, tegelased tulevad ja lähevad, nagu etenduses. Kõige paremini demonstreerib seda karakter nimega Roni, keda tutvustatakse kui palavalt armastatud näitlejat. Järgmises stseenis kohtume temaga tumedal tänaval, kus ta magab prügikastis ja lunib võõrastelt raha. Seejärel on ta hoopis kahtlane kinnisvaramaakler – aga ikka veel ka näitleja, kes annab intervjuud oma uue filmi kohta? Sellised ebakorrapärasused aitavad ühest küljest miljöö ja filmi sõnumi loomisele kaasa, aga teisest küljest muudavad terviku hoomamise keeruliseks. Narratiiv on niivõrd ametis iseenda lahkamisega, et vahepeal jääb aega puudu kuhugi kanna kinnitamiseks. Ja see on ilmselt ka filmi suurimaks nõrkuseks. Väga harva jääb loo tempokas arengus ruumi hingamiseks ja juhtunu üle juurdlemiseks. Kui ei toimu peadpööritavat loopööret või tagaajamist, siis leiab aset mõni absurdne seik või kild, mis ei ole miski muu, kui meeldetuletus selle kohta, kui absurdne see maailm ikkagi on.
Samas kui film teeb esimeste minutitega selgeks oma keskse sõnumi, ei arendata pikalt selle tähenduslikkust eriti edasi. Kuigi film haarab lõpupoole jälle ohjad ning edastab vägagi võimsa ja põhjapaneva lõpplahenduse, sisaldab teekond sinna endas natuke liiga palju kõrvalepõikeid. Üsna mitu neist on eraldiseisvana tegelikult vägagi põhjendatud ja pealtnäha loosse sobivad. Depressioonihaldjas külastamas Arnoldi abikaasat Mariat on vahva kahtluste ja halbade mõtete kehastus, mis muudab Maria sisemaailma selgemaks ja toob karakteri vaatajale lähemale. See annab häid hingetõmbehetki, kuid mõjub suures pildis rohkem kõrvalepõike kui edasiarendusena. Välja saab tuua ka mõlemad Arnoldi sõbrad Ramiro ja Pollo Crazy. Ramiro ja tema enneaegne surm on Arnoldi rännaku algpunktiks ja motivatsiooniks. Ta on eeskuju, kelle pärandit Arnold oma otsingutega edasi kannab ja kelle vaim Arnoldit pidevalt kummitamas käib. Kuid filmi teises pooles toimuv otseses mõttes vaimude väljakutsumine ei kanna endas midagi muud kui lihtsalt ühte keerdkäiku, mis loos aset leiab. Täispikale filmile eelnenud lühifilmist üle kantud element on ju tore, aga kui see mõjub filmist eraldiseisva asjana, siis milleks sellele üldse keskenduda? Võrreldes Ramiro looga on Pollo Crazy lugu huvitavam, kuna tema areng käsitleb väga selgelt probleemi, kus ühiskond, võimukad isikud või organisatsioonid kasutavad süütuid ühiskonnaheidikuid endalt kuritegude mahapesemiseks ning kuidas tugevad valesüüdistused võivad needsamad isikud viia selleni, milles neid varem alusetult süüdistati. Tegu on suures pildis väikese, kuid tähendusliku kõrvalepõikega, millega kaasneb ka lõpplahendus.
Pollo Crazy saatus on aga vaid väike osa filmi kõige tugevamast ja selgemast kriitikast inimvaenuliku, lämmatava ja kõikeõgiva kapitalismi suunas. Kõike kontrollib, juhib ja dikteerib üksainus suurettevõtte ALMA – Almighty Limitless Megacorporation Agency (lühifilmis nimega Acme, kusjuures mõlemad on naljakal kombel Eestis päriselt tegutsevad ettevõtted). Ühiskonnaheidikud tõrjutakse süstemaatiliselt välja. Tublid on töötajad, kes ei virise tingimuste üle ja ei käi „tõde“ levitamas. Kõik mugav ja esteetiline, mida ühiskond toodab, on vaid lihtlabane dekoratsioon, et rahva eest peita ja tugevdada igavesti kasvavat ning laienevat korporatiivset masinat. Kõike seda on Arnold filmi alguseks kogenud. Ta on töötu ja tõrjutud, endine tubli töötaja, kes ei nõustunud täielikult ALMA põhimõtetega. Mõttelt vaba ja provotseeriv, kuid seeläbi ka ohtlik süsteemile.
Kõige tipus istub ALMA asepresident, filmi keskne antagonist Gregorio, kes elab luksuslikku elu keskmise kodaniku probleemidest täielikult eraldatuna. Ta näeb kõiki enda ümber vahendi ja võimalusena iseenda ning korporatsiooni mõjuvõimu suurendada või tugevdada. Ainus isik, kelle vastu ta vähimatki sümpaatsust üles näitab, on Maria, ehkki isegi see on rajatud materiaalsetele ja pinnapealsetele lubadustele. Kõik, mida Gregori endast kujutab, on ALMA kauge ja asendatav juhtfiguur, kes peab ennast ainsaks ja asendamatult tähtsaks isikuks. Tema kõrval on teise antagonisti mõju loos esmapilgul väiksem ja kohalolu üldisem. Selleks on taevalaotuses tiirutav hiiglaslik öökull, kes jälgib ja toitub all olevatest olenditest. Tema olemus on metslaslikum ja ürgsem, tema võim on konkreetsem ja sihipärasem. See võib olla avatud interpretatsioonile, kuid minu silmis sümboliseerib öökull tervet loodust ja ürgset eksistentsi tervikuna ning ALMA inimkonna kinnisideed seda ohjata.
Filmi jooksul on näha, kuidas öökull aeg-ajalt ümber ALMA tehase ja kontorihoonete ümber tiirleb, andes justkui edasi, et ühiskond on ka looduse enese aheldanud ja pannud enda pilli järgi tantsima. Kuid sellele vaatamata jahib lind teisi öösiti omavoliliselt ja pesitseb metsas puude otsas. Ta tegutseb instinktist ja vajadusest, samas kui ALMA tegutseb ambitsioonist ja kinnisideest.
Kõige paremini demonstreerivad seda filmi viimased minutid, kus mõlemad antagonistid stseeni jagavad. Algselt tundub, et öökull on täielikult Gregori ahelates ja tema käsutuses, kuid olukorra arenedes selgub, et hoopis vastupidine on tõsi: Gregori on aheldatud öökulli külge ja linnu täielikus meelevallas. See on mingis mõttes kerge ja etteaimatav pööre, kuid sellele vaatamata mõjub see vägagi tähenduslikult, sest pole vahet, kuidas me ka tahame, loodust kontrollida ei saa. Me oleme alati aheldatud reaalsuse külge ja peame mängima oma rolli. Mõni hetk pärast seda avaldatakse mõlemale peategelasele, et kogu nende maailm on tegelikult lava, mis on igavesti määratud mängima. Öökull kõnetab neid viimast korda ning Arnoldile ja Mariale jõuab kohale, et neil pole selles olukorras muud valikut, kui leppida oma rolliga looduse ja eksistentsi suures tragikoomilises ooperis.
Filmi lõpp maalib üsna küünilise ja lootusetu pildi nende olukorrale, kuid siiski peitub seal veidike lootust. Pole vahet, kui palju me vabadust soovime läbi kontrolli või põgenemise, ei saa me põgeneda reaalsusest. Lõppude lõpuks oleme me looduse ja universumi loksutada ning raputada, kuid sellele vaatamata saame me üksteisele selle teekonna väärtuslikuks teha. Me jääme alatiseks tantsima looduse trummide järgi, kuid seda tehes peame üksteisele toeks olema, armastama ja hoolima. Proovida seda kontrollida ja valejumalat mängida ei too muud kui rohkem kannatusi. Ambitsioonist sündinud maailm hävitab ja laieneb. Armastusest sündinud maailm hoolib ja hoiab. Arnold ja Maria on sunnitud elama maailmas, mis ei tunne armastust ega hooli nendest, kes armastavad. See muudab nii enese kui ka üksteisega hakkamasaamise vägagi raskeks.
Kogu filmi vältel otsib Arnold vabadust ja Maria armastust. Filmi lõpus leiavad nad mõlemad taas teineteise ja isegi kui nad teavad, et nad ei saa olla lõplikult vabad, on nad siiski koos vabad üksteisele.
Visuaalselt on tegu väga ilusa tervikuga. Näha kvaliteetset traditsiooniliselt animeeritud filmi suurel ekraanil on alati hea kogemus, kuid sellel filmil on pakkuda veel enamat. Animatsioon on sujuv ja vägagi meeldiv silmale. Värvid on ekspressiivsed ja tugevat meeleolu loovad ning üleüldine kunstiline suund selge ja omapärane, kandes endaga siiski tugevalt Vázquez’i stilistilisi jooni. Keskkonnad on joonistatud parajalt detailselt, sisaldades tihti mingisuguseid visuaalseid kilde, kuid mitte niivõrd palju, et silme eest kirjuks läheks. Tegelased on kõik iseloomuliku välimusega ja nende disainist kajastuvad hästi ka nende iseloomujooned. Heli oli sealjuures samuti parajalt kaootiline, ehkki vahepeal andis tunda muusika liigne kasutamine ja näiliselt väikeste hetkede tihe üledramatiseerimine. See ei teinud neil hetkedel filmile liiga palju haiget, kuid kindlasti pehmendas päriselt dramaatiliste momentide mõjusust. Siiski uuesti läbikuulamisel oli filmimuusika ise väga hästi teostatud ja sobilik nii meeleolult kui ka temaatiliselt. Isegi kui lugu vahel segaseks ja raskesti jälgitavaks läheb, on sellel filmil pakkuda heliliselt ja visuaalselt piisavalt palju, et see ajutine segadus vaatemänguliseks muuta.
Igal juhul on tegu väga põneva filmiga, mis pakub kindlasti mõtteainet elu, ühiskonna ja eksistentsi üle. Loomulikult ei ole film nende teemadega eriti peitlik, vaid suurelt ja selgelt vaataja näos. Mõnes vaatajas võib see põhjustada nördimust, kuid kui minna kaasa ja aksepteerida selle filmi formaati, siis on siin palju, mille üle naerda ja mõelda. Kes filmi maha magasid või tunnevad huvi veel lisaks vaadata, siis Youtube’is on saadaval originaalne 2016. aasta lühifilm ,,Decorado“, millel kogu täispikk mängufilm põhineb.
