Safdie vendade (ja teiste) ärevvalitsus 21. sajandi kinos -

Järgnev kirjutis räägib lähemalt filmidest „Marty Supreme“ ja „If I Had Legs, I’d Kick You“, eesti k. „Kui mul vaid jalad oleks“.

Sisu on spoilerivaba, kuid on üks näiteks toodud stseen filmist „Kui mul vaid jaksu oleks“.

Vaata pigem mõlemad filmid enne lugemist ära.

2020ndad on veider aeg. Sotsiaalmeedia ei karda enam näidata oma tõelist palet – me sööme ta ette antud rokka kahe suupoolega, ise samal ajal selle ilmselgeid vigu teades. Elu on kiirem ja mitmekülgsem, kui kunagi varem. Kõik saavad üksteisega ühendust võtta igal hetkel, igas kohas, kus on kübekenegi internetilevi. Viljakas pind elada pinget ja ärevust täis elu, kas pole?

2025. aastal tulid välja kaks linateost, „Marty Supreme“ (rež. Josh Safdie) ja „Kui mul vaid jaksu oleks“ (rež. Mary Bronstein). Kaks filmi, mille vorm on äratuntavalt sarnane, esitavad kaks peegeldust tänapäeva maailmast nii, et see mõjub tänapäeva ülestimuleerivast meediamaailmast hoolimata värskena.

Kolm on kohtu seadus

Filmi „Uncut Gems“ väljatulekust saati on filmimaailm kõnelenud uuest omapärasest filmitegijate paarist, kel nimeks Safdie vennad.

Josh & Benny Safdie on meeletult laia ampluaaga kunstnikud, kellel on niivõrd hea tunnetus, et nad suudavad tänapäeva kärbunud tähelepanuga vaatajat hoida tooliserval kiikumas kaks ja pool tundi järjest. Muljetavaldav, tõesti. Aga ei saa rääkida ühestki (!) Safdiede koostööfilmist ja jätta mainimata Ronald Bronsteini – kolmandat Safdie „venda“. Suurem osa kinopublikust ei ole temaga võib-olla tuttav, sest „Frownland“ on praktiliselt ainuke film, mille Bronstein on Safdiedest eraldi ja täiesti omal käel (nii kirjutanud kui lavastanud) vorminud.

„Frownlandi“ vaatamisel on võimatu mitte jõuda järelduseni, et Ronald Bronstein oli viimane pusletükk Safdiede loomemaailma. Ronald Bronsteini Vikipeedia leht loetleb tema filmograafias kümme filmi, millesteist seitse on tehtud koostöös Safdie vendadega ning sellest seitsmest on viie filmi stsenaarium ja montaaž sündinud just Ronaldi käe all. Jah, stsenaariumid on enamasti kirjutatud koos vendadega, aga ei saa nentimata jätta fakti, et Bronstein on toonud oma ärevustunnetuse lauale ja seda igas stsenaariumis natuke eri suunas viljelenud.

„Frownland“ on tänini üks ebameeldivamaid filmikogemusi, mis mul olnud on – ja see on ka üks mu lemmikfilme.

Esmasel vaatamisel andsin sellele 3 ja pool tärni viiest. Kuid hoolimata pooleteise tähe kaotamisest jäi see mulle meelde. Ei ole lihtne tekitada inimeses läbi kinoekraani nii tugevat ärevust, ängi ja põnevust terve täispika filmi vältel, kui seda tegi Bronstein oma esimeses filmis, tugevamalt ja ebameeldivamalt, kui Safdied seda kunagi hiljem julgenud on teha.

Kui ei oleks Bronsteini, ei oleks Adam Sandlerit „Uncut Gemsis“. Ei oleks Bronsteini, ei oleks ka ilmselt Robert Pattinsoni karjääri tagasipööre niivõrd kiiresti ilmnenud. Seega – ei oleks Ronald Bronsteini, ei oleks Safdie vendasid, nagu me neid tunneme ja armastame. Aitäh, Ronald.

Tänapäeva hustleri antitees

Marty Mauser on unistaja. Ta on ambitsioonikas ja laetud nagu vedru, mis hüdraulilise pressi mitmesajatonnise surve all anub, et ta lahti lastaks. Ta on pesuehtne hustler. Hustle-kultuur on midagi, mis on saanud alguse täpselt sellistest inimestest, nagu Marty – 21. sajandil on sellest alles vaid noored mehed, kes vaatavad netist eneseabiks maskeeritud inspiratsioonivideosid.

Ärka kell viis hommikul. Söö odrakörti. Täida vann veega, tee üks korralik cold plunge, käi jõusaalis, ja oledki varsti ‘parem mees’ valmis. Saad kõigega ise hakkama ja pürgid täitsa omaette iga redeli tippu, mille alumistest taladest kinni haarata õnnestub.

Marty Mauser on loom. Ta hoiab iseenda rihma pingul vastavalt vajadusele. Mõni kutsuks seda täielikuks enesekontrolliks ja -mõistmiseks, mõni jällegi ülbuseks. Tal on siht silme ees ja tema instinktiivne olemus annab talle iga kord vajaliku tõuke, kui ta näeb kuskil kõige pisematki pragu, millest enda kleenuke keha läbi pigistada ning teisest otsast vinnilise ja võidukana väljuda.

Marty Mauser on inimene. Oleks raske ette kujutada kinolinal elavamaid inimesi, kui tema – just inimesi, mitte tegelasi.

Jah, Marty on kirjutatud ja voolitud olema täpselt selline, nagu ta on, aga Safdie-Bronsteini lähenemine oma tegelastesse ei ole kunagi olnud antipaatne. Olgu selleks Howie Bling filmist „Uncut Gems“, Connie filmist „Good Time“ või Marty Mauser filmist „Marty Supreme“, autoritel on selgelt delikaatne lähenemine oma tegelastesse. Jah, suur osa nendest tegelastest on valdavalt ebameeldivad või ebasümpaatsed. Kohtlevad oma lähedasi halvasti, kasutavad neid ära või lihtsalt veavad inimesi järjepidevalt alt. Filmis „Marty Supreme“ on Safdie-Bronstein võtnud oma valemi läbiva teguri ja üksikud pusletükid välja vahetanud.

Hoolimata Marty inspireeriv-kurnavast ja nartsissismist läbi imbunud ambitsioonist, ei maandu ta vaataja keele peale kunagi nii mõruna, kui võiks. Jah, ta jätab endast maha raseda naise, röövib oma lähedastelt raha ja läheb üle piiri oma sõprade usalduse kuritarvitamisega. Aga Marty ei tee seda raha pärast. Mõnel hetkel võib tunduda, et Marty teeb seda kuulsuse pärast, mis ei ole kindlasti vale oletus, aga ka kindlasti mitte ainus põhjendus tema käitumisele. Ja just see Martyt teistest eristabki. Marty teeb kõike – nagu meie suure südamega läänenaabrid ütlevad – for the love of the game. Marty on ehedaim kehastus sellest kõigest, mida enamus tänapäeva hustlereid EI ole. Tema suurim kohustus on iseenda ees – näha, kui sügavale see sulgkergetest pinksipallidest pakatav jäneseurg ulatub. Ja jah, see on tema ettekääne selleks, et teha kõike halba, mida ta korda saadab.

Aga see ei tee tema kavatsusi karvavõrdki vähem siiraks. Kui su kogu hustle keerleb selle ümber, et olla kõva vend (või pigem maailmale selline näida), teenida litse ja keppida raha, siis kuhu jääb – seekord isamaalisemalt – armastus selle vastu, mida sa teed? Kuidas sa saad pürgida kõige kõrgemale, kui sa seda tõeliselt iga hingeniidiga ei ihalda?

„Marty Supreme“ on tänini kahtlemata grandioosseim projekt, mis on Safdie-Bronsteini koostööst sündinud. Kuigi see jääb õhkõrnalt turvaliseks oma lähenemisega neile juba tuttavale žanrile, ei tule filmitegijad pinksilaua taha vanade puureketitega. Neil on pinna all ikkagi palju uut peidus – Marty on harv peategelane Safdie-Bronsteini filmograafias, kel on tegelikult loo alguses asjad juba üpris hästi (enne, kui ta leiab mitmeid viise, kuidas elu endale keerulisemaks teha) ja ka kahtlemata on „Marty Supreme“ ka see teos nende nimekirjas, kus ärevuse ja pinge piir häguneb kõige rohkem. Närvesööv, pea hukatuslik ärevus on jäetud tahaplaanile. Aga… keha kinotoolis ikka suriseb? Äkitselt metamorfeerub ärevus selliseks pingeks, mida saaks tunda ainult kõrgepingeliine surkides. Kuna Marty Mauser on läbi ja lõhki täiehingeline hustler, kelle isandaks siin maailmas on tema eneseteostus, tekibki hoopis tung näha, kui kaugele tegelane jõuab, kui palju ta on valmis selleks tegema ja kas ta ambitsioon suudab selle meeletu pinge all vastu pidada. Nii saab lootusetust laviinist plahvatuslikult innustav lugu.

Marty-sugused on välja suremas – eks näis, kas see on maailmale õnnetus või õnnistus. Meeldib see tõsiasi või mitte, on Martyle sarnased tegelased just täpselt sellised, keda me armastame ka päriselus jälgida. Ehtsaim näide on ilmselt kurikuulus, pedofiilset mäda täis ajuga praegune Ameerika president. Mida iganes sa temast arvad, on raske jätta tunnistamata tõsiasi, et seda meest (jt karvaseid ja sulelisi) on ALATI huvitav jälgida. Ta ei ole ilmselt eriti intelligentne, aga ega intelligentsus ja ambitsioon ei käigi alati käsikäes. See hämmastab ülemaailmselt inimesi iga päev, kuidas see inimhakatis suudab jälle midagi presidenditiitlile ennekuulmatut korda saata ja selle järgmiseks nädalaks mõne uue šedöövriga kultuurimälu tagasoppidesse pagendada. Ilgelt rõve tüüp…

Ja ilgelt põnev vaadata.

Neljas Safdie… õde?

Kogu ärevuskino kaanoni sees tundub üüratu patt jätta mainimata keegi, kes on justkui olnud kogu selle kaanoni kõrval, aga saanud rambivalguse kätte alles mullu.

Mary Bronstein (kes juhtub olema Ronald Bronsteini abikaasa) tuli 2025. aasta lõpus välja oma teise täispika filmiga „Kui mul vaid jaksu oleks“. Eestis käis see isegi kinolevist läbi, aga kahjuks väga üürikest aega. Suutsin selle ära näha ja ma ei mäleta, millal ma viimati end kinosaalis kell kaks päeval nii rahutu ja närvilisena tundsin. Mary Bronstein otsustas võtta ärevuskino valemi ja rakendada seda niinimetatud emafilmidele. Ja tulemuseks ei olegi tavaline emafilmist draama, vaid esimene päris julge uuenduslik samm selles žanris, mis suudab samal ajal säilitada selle, mis teeb ärevuskinost niivõrd erutava ja elava kogemuse.

„Kui mul vaid jaksu oleks“ ei räägi niivõrd emadusest, kuivõrd 21. sajandi suhetest ja nende paratamatust saatuslikust vastuolulisusest.

Aina levinum on vaimse tervise (hüper)teadlikkus, omaenda mõttemaailma tundmine ja emotsionaalsele intelligentsusele pühendumine. Kõik teavad, mis on red flag ja green flag, kuidas emotsionaalne manipulatsioon töötab ja miks sa peaksid, muide, üldse oma partnerist lahku minema. „Kui mul vaid jaksu oleks“ näitab seda valukohta imelihtsa ja -valusa dilemma kaudu. Peategelane Linda, ema ja siin loos eelkõige terapeut, istub oma kabinetis ja räägib äsja sünnitanud emast patsiendiga. Ta näeb igal kohtumisel, kui katki ja pilbasteks see inimene on, ja tunneb tema kannatustes ära ka omaenda igapäevaelu raskuseid. Kuid kohe, kui patsient küsib Lindalt, kas tal ka lapsi on ja kas ta siis ometi ei mõista teda, läheb Linda lukku. Ta järgib enda õpitud stsenaariumit, mida on „õige“ öelda ja kuidas on sellises olukorras „õige“ tegutseda. Terapeut ei tohi laskuda isiklikku ellu, tema kabinetis lahatakse siiski patsiendi elu. Aga kui õige saab see inimlikult olla, kui su ees istub patsient, kelles sa tunned ära lugematult paralleele iseendaga ja kes anub sinult vaid üht— tõelist mõistmist – ja sa ei tohi seda talle mitte mingil juhul anda?

Tahaks uskuda, et üks suurimaid vaimseid vajadusi inimestel on see, et keegi neid mõistaks. Et neist saadaks aru ja neid kuulataks. Inimene tahab samastuda ja tunda ühtekuuluvust teistega. Kübekestki solidaarsust oma kaasinimloomadelt, et tunda end ses hektilises maailmas natukenegi kindlamana. Terapeut ja psühholoog on just täpselt need, kellele peaksime saama oma suurimad mured, kartused ja emotsioonid ära rääkida ja tunda end nagu inimene. Aga see ei ole nii. Terapeut ei ole su sõber. Ta ei anna sulle verbaalseid hinnanguid – kas sa oled hea või halb, tark või loll – ta enamjaolt lihtsalt kuulab ja suunab. Ja see on kõik väga õige, terapeudid ja arstid peaksidki oma tööd nii tegema, et püsiks mingid selged piirid ja inimesed saaksid ligilähedaseltki midagi, mis sarnaneb võrdse võimalusega abile. Need piirid juhtuvad ka kahjuks olema kõige erksam inimlik murekoht.

Aga mitte ainult seal. Moraalsete dilemmade ees ei seisa üksnes arstid ja psühholoogid. Kujuta pilti: sa jooksed viimasele bussile koju ja bussi jõudes avastad, et su rahakott on jooksmise asjus kuskile kukkunud. Bussijuht märkab sind ja su täbarat olukorda. Igal reisijal peab olema kehtiv pilet – aga kas 1.50€ on seda väärt, et see inimene su silme ees ei saa täna koju? Mis siis, kui bussijuht ise oleks samas olukorras? Või näiteks politseinik, kes märkab kiiruseületajat, kes on teel sünnitusmajja. Mitte ükski olukord siin ilmas ei ole nii mustvalge, et mingid sätestatud piirid alati õiged oleks. Inimlik instinkt, empaatia ja taktitundelisus on hädavajalikud, et võtta vastu need kaheldava väärtusega, kuid äärmiselt inimlikud otsused ja teha maailm ehk ühe heateo võrra paremaks paigaks. Oleksime kord üksteise vastu paremad ja mõistvamad. Muidu lähemegi omaette hulluks, mõeldes sellest, kuidas on igas olukorras „õige“ käituda, rääkida, istuda, astuda ja olla. Ei ole ühtegi kindlat malli, mille järgi õiget mõõta – igal olukorral on oma „õige“. See on ka see, millest Lindal on vaja aru saada.

mmmmmmm kogu keha susiseb-suriseb…….

Lahata võiks neid filme päevi ja tunde, aga kindel on see – ärevuskino peegeldab 21. sajandit rõvedalt hästi.

Minu jaoks ei ole keegi varem võtnud hektilist, kaootilist, koledat ja hirmsat inimkogemust kokku sedavõrd loomulikul ja samastutaval moel. Üle veerandi praegusest sajandist on möödas ja lõpuks ometi on loodud filmimaastikul midagi hämmastavalt tunnetuslikku, mis selles sajandis elamist omanäoliselt ja eluliselt kinolinale maalib. Ja seda kõike tänu hingelt keerulistele, kuid üdini inimlikele tegelastele – nagu seda on Marty ja Linda (ja Connie ja Keith jpt). „Marty Supreme“ on energiliselt inspireeriv kinokogemus – kaootiline kuid kontrollitud plahvatus, mis tundub kestvat edasi ka peale filmitiitrite lõppu.

Kuid „Kui mul vaid jaksu oleks“ tabab minu jaoks midagi, mida vähesed filmid suudavad tabada – värske ja originaalne lähenemine inimese emotsionaalsele mõttemaailmale. Tihti maalin enda lähedastele sellest surisevast tundest pildi, et nad tunneksid tungi üks Safdie (või siis Bronsteini!) film peale panna, aga mu üllatuseks on mitmete inimeste esmane reaktsioon pigem eemaletõukav. Inimesed ei taha end tunda filmi vaadates ebamugavalt või ärevalt. Aga pinge ongi ju raske ja ärev. See ei ole kindlasti midagi sellist, mida on kerge taluda. Kuid see ongi ju see, mis inimest käimas hoiab, nii heas kui ka halvas. Kui puudub pinge, puudub ka risk ja seega – puudub rahuldus. Šampust ju tahaks ikka lõpuks juua. Kõik peaksid võimaluse andma kunstil panna end ebamugavalt tundma – laskem ärevuskinol end kaks tundi kinotoolis venitada nagu kummipaela, mis on igal hetkel valmis pinge all katkema, ja ma luban – isegi, kui sa targemaks ei saanud, siis päris (kui veab, siis isegi ilgelt) põnev on ju ikka.