Rubriik: Juhtkiri

Filmileht on nüüdseks tegutsenud juba üle pooleteise aasta. „Ma pole täna see, kes ma olin eile,“ kuulutas meie filmiklassikasse kuuluva „Viimse reliikvia“ kangelane Gabriel. Nii ei ole ka Filmileht täpselt samasugune, nagu oli 2018. aasta septembris, mil sellele algus pandi. 

Lehe tegutsemisaja jooksul on arvustusi ja mõtisklusi filmide tähenduse, väljendusvahendite ja taotluste teemadel avaldatud omajagu. Autorite ringi on kaasatud lisaks filmitudengitele ka semiootika- ja ajakirjandusüliõpilasi. Kajastust on saanud nii spetsiifilisemalt väljanopitud PÖFF-i palad kui ka kinolevisse jõudnud suuremad kassamagnetid. Sekka veel mõni arutlus Eesti filmi teemadel ning muudki. Mitmekesisust tahaksime ka edaspidi hoida, samuti luua juurde nii mõnegi uue rubriigi, kus kõlapinda saaksid ka maailma filmiklassika pärlid, intrigeerivamad žanrifilmide leiud ning palju muud põnevat.

BFM on jätkuvalt Eesti ainus filmikool (ja mitte ainult seda). Siinsed üliõpilased ja professorid elavad ja hingavad filmi rütmis, vaatavad filmi, mõtlevad filmist ning loomulikult teevad ka ise filmi. Seda kirevat kaadritagust elu soovime edaspidi oma portaalis ka rohkem kajastada. Peale professionaalsete filmiarvustuste ja -ülevaadete avaldamise on eesmärgiks vürtsitada lehte ka filmikunsti köögipoole nähtavamaks tegemisega – värvikad võtteplatsireportaažid, filmifestivalide ülevaated, intervjuud tuntud filmitegijatega ja palju muud.

Maailmas on praegu erakordselt kummaline aeg. Koroonaviirus on sulgenud riigipiirid ja isoleerinud inimesed oma kodudesse. Kuigi valitseb teadmatus, mis edasi saab ning millised kaugemale ulatuvad mõjud on eriolukorra piirangutel kogu meie kultuurile, majandusele, ühiskonnale ja elule üleüldiselt, tasub siiski püüda näha antud olukorras ka plusspoolt. Kuna kinos käia ega muid filmiüritusi korraldada pole hetkel võimalik, on kogu filmimaailm pidanud adapteeruma. Selle tulemusel on juba tekkinud palju tervitatavaid algatusi. Üle maailma toimub tasuta filmifestivale (nt My Darling Quarantine Film Festival), lisaks on jõudsalt levimas uued voogedastusteenused ning -kanalid (nt värskelt lansseeritud ERR-i Jupiter).

Hoolimata kõigest saame koduseinte kaitsvas eraldatuses siiski nautida filmimaailma imesid ning sunnitud vaba aeg on ehk hea moment reflekteerida nähtut, vaadata veelgi rohkem filme ning loodetavasti avastada enda jaoks midagi uut ja paeluvat ka läbi Filmilehe veebiportaali.

Tee meie juurde on endiselt avatud. Kino peab saama!

Kati Vuks, peatoimetaja

Filmikunst kihutas kiirrongina vaatajate sekka, kehtestas soomuslaevana oma kursi ja sööstis valsihelide saatel ilmaruumi – pärast seda pole sellele kunstiliigile enam miski võimatu. Kino – see on tõde 24 kaadrit sekundis, on öelnud Jean-Luc Godard.

Seda tõde on Eestis kuulutatud juba üle sajandi. Teadaolevalt toimusid esimesed filmivõtted meie maal juba 110 aastat tagasi – aastal 1908. Neli aastat hiljem käivitas oma kaamera esimene eestlasest filmitegija Johannes Pääsuke. Siit avanes ka eestlaste jaoks uks filmiloomise maagilisse maailma. Algas pikk areng, mis kestab tänaseni, ka nende kiuste, kes usuvad, et filmikunst pole meie rahvale omane. Esimestel eesti kineastidel oli õppida aimult praktikast, esimene põlvkond professionaalseid filmitegijaid, kes omandasid hariduse võõrsil, tõusis esile alles sõjajärgsetel aastakümnetel. Omamaise filmialase kõrghariduse andmist alustas Tallinna ülikool 1992. aastal ja siit võrsus terve plejaad täna tegutsevaid klassikuid. Aastal 2005 sündis režissöör Jüri Sillarti algatusel rahvusvaheline Balti Filmi- ja Meediakool (BFM). 

Teie ees avanev veebiportaal Filmikunst.ee soovib pakkuda professionaalseid filmikirjutisi – arvustusi, esseesid ja ka uudislugusid. Oleme oma fookusesse võtnud eeskätt kino kunstilisema poole ja eesti filmi, kuid pole ust sulgenud ka menufilmide fenomenile. Oleme avatud kõigile tänases filmimaailmas ilma tegevatele suundadele ja püüame neid igakülgselt kajastada! Samuti tahame pakkuda eksperthinnanguid, mille väljaütlejateks on filmitegijad ise – kõrvuti stsenaristide ja režissööridega ka muude erialade esindajad, sest väärtuslikud filmimõtted sünnivad sageli hoopis kaamera või montaažilaua taga. Oma autorite ringi oleme kutsunud lisaks „Püha Jüri kutsikatele“ ehk BFM-ikatele teisigi autoreid, kel akadeemiline ettevalmistus ja huvi kinokunsti vastu – näiteks filmisemiootikuid ja –ajakirjanikke. Ja tee meie juurde on avatud!

Head lugemist, head kirjutamist!

Andres Mesikepp, peatoimetaja