Üksildust on nimetatud üheks tänapäeva maailma suurtest pandeemiatest. Viimaste kümnendite tehnoloogilised arengud võimaldavad inimestel küll järjest rohkem ja paremini kontaktis olla, kuid pole ometi vähendanud üksilduse kogemist. Pigem vastupidi. Kaasaegsed suurlinnad, kus inimasustus tihe ning igapäevaseid kontakte paratamatult palju, on täis üksildasi inimesi. Wong Kar-wai “Chungking Express” (1994) ja Sofia Coppola “Tõlkes kaduma läinud” (2003) tegelevadki üksilduse fenomeniga pulbitseva eluga metropolide südames.
Nende filmide keskmes on tegelased, keda iseloomustab igatsus millegi järele. Aga mille? Ümbritsetuna inimestest ja kihavast (suurlinna)elust, tunnevad nad end ometi üksildasena. Midagi on puudu. Nihkes. Lahti ühendatud. “Chungking Expressi” kebabikioski müüja Faye (Faye Wong) unistab teistsugusest elust, fantaseerib “California Dreamin’” saatel Ameerikast ning hiljuti tüdruksõbra poolt hüljatud politseinikust nr 663 (Tony Leung). Charlotte (Scarlett Johansson) filmist “Tõlkes kaduma läinud” juurdleb iseendaks saamise üle. Miks ta ometi midagi ei tunne? Mis puudu on? Tema teed ristuvad tüdinud näitleja Bob Harrisega (Bill Murray), kes on Tokyos naeruväärselt kallist viskireklaami filmimas. Bob on oma elus küll täiesti teises kohas kui Charlotte, ent ometi maadleb samade küsimustega.
Mõlemas filmis on oluline roll suurlinnadel endil, mida on kujutatud peaaegu eraldi tegelastena. Coppola “Tõlkes kaduma läinud” Tokyo neoontuled, reklaamtahvlid ja mänguautomaadid sümboliseerivad rohkeid võimalusi tarbida, meelt lahutada ja end unustada. See on küll peibutav, aga ka võõrastust tekitav nii Charlotte’le kui Bobile, kes on arusaamatu keele ja kultuuri keskel segaduses. Ainus koht, kus mõlemad mingit mõistmist leiavad, on hotellibaar, mis on ühtlasi üksildaste saatuste ristumiskohaks. Samuti nagu kebabikiosk “Chungking Expressis”. Kar-wai filmi tegelased on lärmakate turgude, arvukate söögikohtade ja poekestega Hong Kongis kodus. Nende üksildus on seotud rohkem igapäevaelu monotoonse tuttavlikkusega. Sama kebabikoht, samad askeldused ja samad näod, kes ikka ja jälle sama peakoka salatit tellivad.
“Chungking Expressis” on oskuslikult kasutatud kaameravõtet, mil tegelane justkui tardub paigale, ent teda ümbritseva liikumine kiireneb. Näiteks stseenis, kus politseinik nr 663 mõistab, et Faye kohtamisele ei tulegi. Nii tajume hästi tegelase isoleerituse tunnet iseenda maailmas ja üksilduses, samal ajal kui elu ümberringi edasi läheb. “Tõlkes kaduma läinud” filmis aga rõhutab üksildust ja melanhooliat tonaalsus. Sinine (inglise keeles on ka väljend “feeling blue” melanhoolse ja kurva tunde kirjeldamiseks) ja hall domineerivad Charlotte’i hotellitoas, aga ka tema riietuses. Lisaks väljendavad seda rohked kaadrid, kus tegelane oma toas kui üksilduse kapslis istub ja klaasi tagant igatsevalt välja vaatab.
Mõlemat filmi iseloomustab üksilduse vaatlus läbi sooja huumoriprisma, mis on inimlik ja helge. “Chungking Expressis” näeme, kuidas Faye leiab viisi üksilduse leevendamiseks politseinik nr 663 korteris salaja anšoovisekarpide silte ära vahetades ja esemeid ümber tõstes. Mees leiab aga tröösti oma kaisuloomade ja esemetega rääkimisest. “Te peate olema tugevad, ennast ei saa käest lasta. Elu läheb edasi”, lohutab ta neid, nagu polekski tema ise see, keda hüljati. “Tõlkes kaduma läinud” Charlotte ja Bob põgenevad ühise üksildustunde eest Tokyo ööellu, kus ennastunustavalt karaoket lauldes end taas elavana tunnevad. Igaühele oma retsept.
Üksildusel olevat omadus aja jooksul kuhjuda ning see pidavat tekitama tõsiseid terviseprobleeme. Sofia Coppola ja Wong Kar-wai annavad oma teostega mõista, et ilmselt kõige parem rohi üksilduse vastu on siiski inimlik kontakt. Selline tähendusrikas, mis võib tekkida juhuslikust kohtumisest ja pärast mida ei ole elu enam päris endine.
BFMi filmitudengite lühifilm „Mu kallid laibad“ (2020) on tegemas ajalugu! Student Academy Awards’i ehk tudengi-Oscarite komisjon on valinud selle 1474 (!) esitatud filmi hulgast kolme parima filmi hulka rahvusvahelise tudengifilmi kategoorias. Täpne pjedestaaliasetus selgub 21. oktoobril. Kirsina tordil on filmil tänu tunnustusele võimalus nüüd püüda ka kuldmehikest lühifilmi kategoorias tulevasel, 93. korda toimuval Oscarite jagamisel. Sellist ekstraordinaarset saavutust pole ühelgi teisel BFMist tulnud filmil siiani ette näidata. Olulise sündmuse puhul usutlesime põhisüüdlasi koosseisus German Golub (stsenarist ja režissöör), Juss Saska (operaator), Antero Noor (produtsent), Kaupo Muuli (montaažirežissöör), Sander Lebreht (produtsent) ja Kätlin Loomets (kunstnik) ning uurisime, mida nemad asjast arvavad ja millised on tudengi-Oscari väärilise filmi loomise tagamaad.
“Mu kallid laibad” räägib haige ema eest hoolitsevast noormehest Erkist (Ruuben-Joosua Palu), kes jääb ootamatult kodust ilma ja on sunnitud vastu võtma töö laibavedajana. Olukorra muudab veidraks pikaaegse kogemusega kolleeg Ott (Erki Laur), kelle jaoks on see vaid järjekordne päev tööpostil. Film on toodetud BFMis ning valmis EFI, KULKA ja Tartu Filmifondi toel. Koostööd tehti ka EKA stsenograafia osakonna ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengitega. Vaata filmi treilerit SIIT.
Järgnevalt avaldame intervjuu täispikkuses, kuid neile, kel lugemisaega napib, oleme ka kokku pannud klipi parimatest momentidest:
Tudengi-Oscarite komisjon valis teid 1474 esitatud filmi hulgast kõigepealt 93, siis 8 parima hulka ja nüüd olete lausa esikolmikusse jõudnud. Wow! Millised olid esimesed emotsioonid, kui saite teada, et olete nii kaugele jõudnud? Mida selline tunnustus teie jaoks üldse tähendab?
Juss: Me teeme täiega festivalifilme ainult. (naerab) Tegelikult mitte.
German: Festivalide pärast filmi teha ei ole eesmärk iseeneses, sest kui hakkad tegema festivalide pärast, on seesama tunne, mis rahateenimise pärast, mingi kommertsasi. Filmi peab tegema niimoodi, et teed filmi filmi pärast. Veiko Vaatmann (filmikunsti õppekava juht) pakkus seda filmi meie kooli poolt saatmiseks, kuna BFM on selles rahvusvahelises liidus ning valitakse üks film aastas, mis saadetakse (Student Academy Awards’ile). Otsustati, et sel aastal läheb meie oma. Ühel hommikul millalgi juulis kirjutas mulle keegi Pablo Argentiinast, et „Palju õnne! Pablo“ ja siis mul oli tunne, et „Kes sa oled?“ Küsisin üle ja siis ta kirjutas, et on akadeemiast, et palju õnne. Kogu lugu.
Sander: Üllatus oli ikka, aga samas ei hakanud kohe ka hüsteeriliselt rõõmustama, sest pikk tee oli ja on veel ees. Alati on tore, kui keegi teeb pai ja ütleb, et küll olid tubli poiss. Eks see mingil määral annab kinnitust, et liigud õiget rada pidi. Teisalt aga ei tohiks lasta end pimestada, sest on oht, et võid jääda teiste kiidusõnadest ja kinnitustest sõltuma. Lõpuks hakkavad valmima filmid, mis on kõigi arvamuste keskmine ehk igas mõttes head, kuid ei trotsi filmimaailma piire või ei paku midagi uut. Seega festivalide tunnustused on korraga õnn ja õnnetus.
Kätlin: Esmast reaktsiooni võiks kirjeldada sõnadega hämming, ärevus ja rõõm. Kindlasti ei taha ma öelda, et poleks uskunud, et see film tuleb keskmisest erilisem, aga tudengi-Oscaritel osalemisest poleks kindlasti unistada osanud. Tunnustuse suurim pluss on see, et inimesed, kes on millegi nimel palju vaeva näinud ja tööd teinud, saavad tulemusele väärilise tähelepanu ning muutuvad nähtavamaks suuremale vaatajaskonnale.
Kas „Mu kallid laibad“ hakkab nüüd tähena lendama?
Antero: Nagu German mainis, siis ei ole film tehtud sellepärast, et festivalidele minna, vaid kõik tahtsid seda väga teha. Ma arvan, et tänu sellele, et tahe oli nii suur ja me läksime tegema filmi filmi pärast, jõudsime sinnamaale. Ja see võiks olla ju kõva stardipauk sellele filmile üldse – et kuidas teda promoda ja kuidas inimesi seda vaatama kutsuda.
Filme esitati pea 1500 ja nüüd olete kolme parima seas. Mis te arvate, mis teid nii kaugele viinud on? Mis on teie filmis erilist?
Antero: Kaameratöö.
Juss: Ei-ei, jumala eest ei. Kaameratöö see kindlasti ei ole. Seda on, aga see ei ole põhjus.
Antero: Mina julgen pakkuda, et see on režissööri isikliku kogemuse ja pärismaailma tõttu, mida seal kujutatakse. Alati on kõnetanud need filmid, kus jutustatakse lugu, mida inimesed on võib-olla päriselt läbi elanud, mis on päriselt toimunud.
Sander: Üks sõna – lugu. Me ei ole üritanud hüpata üle oma varju ega külge pookida mingeid kõrgema dimensiooni filosoofilisi mõtteteri. See on pigem lihtne lugu omas mahlas kerge vürtsiga.
Kätlin: Mina arvan, et sellise temaatikaga filme, vähemalt tudengifilme, ei ole eriti palju tehtud. Paljud meist ei tea, mis juhtub pärast seda, kui inimene sureb. Pean silmas just seda, mis juhtub meie füüsilise kehaga. See on ebameeldiv teema, mille peale on parem mitte mõelda, ja seetõttu ei leia see palju kajastust. Film šokeerib vaatajat oma aususega ja paneb ta olukorda, kus oleme sunnitud silmitsi seisma tabuteemaga, mis on tegelikult osa iga inimese elust. Kõik see muudab filmi meeldejäävaks.
Selles filmis on teatud mõttes autobiograafiline element. German, sa oled isiklikult laibavedajate tööga kokku puutunud. Kas filmis on midagi otse elust või on ikkagi mugandusi tehtud? Laibavedajate elu on võrdlemisi kummaline teema. Miks kõikidest lugudest, mida oma elust teha võiksid, oli just seda lugu vaja rääkida?
German: Autobiograafiline see mitte mingil juhul ei ole. Seda on seal väga-väga vähe, kuid tõde on see, et ta on tehtud elust. Laipade teemani jõudsin sellepärast, et tänapäeval surma tihti müstifitseeritakse. Probleem on selles, et inimesed on tänapäeval unustanud surma või surma kui sellist nagu peidetakse. Vanasti toimusid siirderituaalid ja esimene mõte oli teha film teemal, mis on need siirderituaalid elu kõige olulisematel hetkedel. Kui sa sünnid, siis sind pestakse saunas, sa sured, sind pestakse saunas. Kogu pere oli seal kõrval, nii nagu pulmad, nii nagu meheks või naiseks saamine ja need rituaalid. Loomulikult jah, ma olen ise teinud seda tööd ja sellest on mõned aspektid niikuinii läbi tulnud. Selleks et ennast elusana tunda, peab tegelikult aru saama, et sa oled surelik, aga inimesed tänapäeval ei puutu päevast-päeva päriselt surmaga kokku. Nad unustavad ära, et me oleme tegelikult surelikud. Teema osas oli mitu valikut nagu alati ja esimene mõte oli teha midagi muud, aga see mõte käis kaasas. Siis tuligi lihtsalt hetk, et esimest ei saanud teha ja siis ei olnud ka probleemi võtta järgmine, mis sobis kooli raamidesse, ajalistesse raamidesse ja mida üldse oli meil võimalik sel hetkel teha.
Kaader filmist.
Autobiograafilise osaga mõtlesingi just seda, et oled ise selles rollis olnud. Kui sa mõtled nende tegelaste ja selle maailma loomisele, kas seal on midagi, millega sa ise kokku puutusid või kas on mõni prototüüp, kelle järgi sa tegelased lõid? Sa olid ise ju ka stsenarist.
German: Ei noh, prototüüpe on päris palju igalt poolt, neid on kombineeritud. Võib-olla kõige lähedasem, mis sai mingil määral filmi sisse sellest, mis on juhtunud ka mul endal, on esimene käik sellel tööl ja surnud vanamees saunas. Me olime kohale tulnud ja siis oli tõepoolest suitsusaun ühes külas Tartumaal, kus vanamees oligi surnud ja me pidime ta ära viima. See koogi pakkumine ei toimunud mitte samal päeval ja samade sündmuste järel. Ma ei käinud tegelikult sees, aga siis kirjutamise ajal korraks mõtlesin, et mis oleks juhtunud, kui me ikkagi oleks läinud kooki sööma. Tegelikult me lihtsalt panime laiba peale ja tänasime pakkumise eest ja läksime minema. Vot. No ja teised olukorrad, mida oled näinud, või uurid, mis tegelikult maailmas toimub ja kuidas inimesed iga päev surevad – siit leiab ainest niikuinii.
Kas te arvate, et tänasel koroona-aegsel või -järgsel ajal peaks see lugu vaatajat kuidagi eriti kõnetama või kas selle loo väljatoomiseks oli praegu mingis mõttes just õige moment? On see nüüd kuidagi eriti aktuaalne seoses COVID-19 viiruse pandeemiaga?
Kaupo: Ma arvan, et on paar kohta just filmi alguses. See on ilmselt puhas kokkusattumus, et see niimoodi oli, need batsillid, viirused ja kätepesu. Kui see nüüd lähiajal tuleb vaatamiseks laiemale publikule, siis ma arvan, et inimesed panevad pildi kokku küll.
German: Niikuinii haigused ja kõik muu käib käsikäes eluga. See, mis praegu maailmas juhtub, see on alati olemas olnud. Miks inimesed nii ära ehmatasid, on seesama asi – nad unustasid ära, et 70 aastat tagasi oli kõik see suhteliselt tavaline. Kui vaadata mingeid plakateid tollest ajast, 30ndatest või varasemast. 60ndatel olid ka pandeemia-laadsed asjad ja see on loomulik.
Juss: Aga film iseenesest on ju universaalne. Selles mõttes ei ole vahet, millal seda vaatad. Need ongi elu etapid, kõik tulebki niikuinii läbi mängida.
Kätlin: Filmis manitsetakse mitmel korral peategelast käsi pesema ja praegusel hetkel on see maailmas väga aktuaalne teema. See on väga huvitav, sest filmi stsenaariumi valmimise ajal ei olnud koroonaviirus veel tuntud. Selles mõttes on film oma ajast ees, tulevikku ennustav.
Kas teine tasand, mis filmile lisandub praeguse koroonaolukorra tõttu, annab rohkem tuult selle tiibadesse või just vastupidi – äkki teevad paljud tänased filmitegijad just igasuguseid filme koroona ja viiruste, haiguse ja surma teemal?
Antero: Nagu härrad eespool juba ütlesid, siis see film ei ole selle mõttega tehtud. See oli puhtjuhuslik, et kõik niimoodi maailmas sündis. Ma arvan, et meie film erineb ja on eriline just selle tõttu, et ta ei ole tehtud mõttega, et see oleks mingi koroonafilm. Surm on tegelikult väga eluline ja väga universaalne. Ma ei tunne, et film oleks kuidagi erilisem praegu maailmas toimuva ja koroona pärast. Arvan, et see on sellepärast eriline, et kui inimene seda vaatab, saab ta sellest raskusest ja tegelikult ka irooniast aru ja see ongi lõpuks tähtis. Pole tähtis, millises olukorras. Peaasi, et surma temaatika kohale jõuaks.
Juss: Ja emotsioon.
Räägime veidi näitlejate valikust. Kuidas teil see protsess käis ja kuidas lõplik valik tehti? Kas oli lihtne ja enda peas kohe selge, kes sinna tulevad, või oli see keerulisem teekond?
German: Ütleme nii, et stsenarist oli väga egoistlik kirjutamise ajal ja üldse ei mõelnud sel hetkel meeskonna peale. (naerab) Meil on filmis 12 näitlejat, aga põhimõtteliselt kaks põhitegelast, peategelast, kellega koos me elame seda lugu läbi. Ruuben-Joosua Palu mängis Erkit ja Otti mängis Erki Laur. Ma otsisin noormeest, kes oma kogemuses on võib-olla sarnasesse olukorda sattunud. Ma ei mõtle, et kes oleks seda tööd teinud, vaid kes saaks mõista, et nüüd tuleb vastutada oma pere eest või kuidagi mees kodus olla. Tegelikult on see hetk iga noore inimese elus olemas, kus toimub muutumine meheks või naiseks, kes peab vastutama hakkama, looma peret ja kõike muud. Sa mingi hetk pead tegema seda, mis peab olema tehtud. Selles mõttes oli Ruuben sobiv valik võimalikest. Vaatasin ringi ka lavakas, Viljandis ja muid erinevaid variante, aga päris palju määrab ka näitlejate graafik ja selles pidime siis laveerima. Erki Lauriga oleme varem lühifilmi „Omakohus“ juba koos teinud ja pakkusin talle stsenaariumit lugemiseks. Ta tagasisidestas selle ja läks päris tugevalt põlema sellest rollist, see oli nii mitmekülgne ja paras väljakutse, mis talle tundus väga põnev. Niimoodi läkski, et ta tegi suurepärast tööd, samamoodi nagu Ruuben.
Kaupo: Eks näitlejate puhul oli minu jaoks peamine see suur vanuse- ja kogemusevahe. Ma arvan, et rolli said väga õiged näitlejad, sest Erki Laur oma lihtsalt suurepärase olekuga oli juba üks väga suur maasikas, aga tema kõrval oli siis noorem ja nii-öelda rohelisem näitleja ning see lõpuks mängis kõigele kasuks. Tüpaažilt oli ta hästi sobilik, emotsioonid olid küllaltki ausad. Oli hetki, kus oli ka vastupidi, keeruline, aga kokkuvõttes tuli välja.
Režissöör German Golub koos peanäitlejate Ruuben-Joosua Palu ja Erki Lauriga.
Teil olid päris keerulised võtted – palju võttekohti üle Eesti, palju näitlejaid jne. Millised olid kõige suuremad väljakutsed ja kuidas sellest välja tulite?
German: Vere ja pisaratega on kokku liimitud kõik see asi. Võttekohti olime otsinud päris palju. Mis sul peamine mure oli, Juss?
Juss: Lokatsioonidega oli see asi, et neid oli metsikult palju. Need kõik olid päris lokatsioonid, me ei ehitanud sette, ehk siis see tekitas meile kohe logistilise errori. Lisaks sellele, et me pidime näitlejate graafikuid kokku panema, pidime ka lokatsioonide graafiku kokku panema ja lõpuks oli meil vist enne võtteid kas kuus või seitse graafikut all, vastavalt sellele, millisega me võttesse läheme. Näiteks ühes lokatsioonis, kus me pidime filmima kommunalkat ja Sassi kodu, läks omanik klassikokkutulekule, aga samas oli meil vaja ka näitlejatega seda graafikut sobitada … eks sealt tuli meil lisakulu.
Antero: Sellega on üks lahe lugu. Me tahtsime filmida ühel teatud kuupäeval, mis meile väga hästi sobis. See mainitud võttepaiga omanik läks klassikokkutulekule ja ütles, et tema autoga ei sõida. Arusaadav. Ja siis German ja Juss arvasid, et lähme filmime ikka, aga ärme sisse lähe, teeme ainult maja ees. Nii me siis maja ees vedasime laibakotis „inimesi“ ja pärast helistas mulle võttekoha omanik, et kuule, siin terve küla juba teab, et ma olen surnud. (naerab) Lisakulusid oli kohutavalt palju, sest lõppude lõpuks me oleme kõik siin Tallinnas, ka tehnika ja muu varustus, aga filmisime Viljandimaal, Võrumaal, Tartumaal ja siis veel Harjumaal.
Sander: Selle filmi võtete korraldamine oli tõesti paras peavalu ning emotsioonide virrvarr. Veel nädal enne platsile minekut oli tunne, et kas ikka on mõistlik joosta eesrindele kahurilihaks. Lahtised olid veel logistiline plaan, mõne võttepäeva catering, näitlejad jne. Isegi võttegraafik polnud päris täpselt paigas, sest tekkis konflikte lokatsioonide ning näitlejate saadavuse osas. Muidugi puistas haavale soola eelarve, mis iga päevaga muutus mõtteliselt justkui väiksemaks ja väiksemaks. Isiklikult aga oli koormaks õlgadel eelmise filmi postproduktsioon, järgmise filmi stsenaariumi arendus, Best of BFMi festivali korraldus ning kohe-kohe hakkas pihta ka kool. Seitsmest päevast nädalas jäi väheks. Kuid päästis tiim ise ja nende suhtumine projekti. Kõrge motiveeritus aitas edasi võidelda ja koormust jagada. Kust see tuli? Sellele on keeruline vastata. Võib-olla asjaolu, et palju tööd oli tehtud ning mõttetu oli nüüd lõpetada. Võib-olla aga hoopis see, et filmikunsti tudengite 4. kursusel ei olekski muidu ühtegi filmi sündinud, kui me seda ära ei oleks teinud. Võib-olla oli see aga lihtsalt Germani ja Jussi väga suur tahe see lugu kinolinale tuua. Kindel on see, et tiimi omavaheline koostöö päästis meid virtsavette uppumisest.
Kätlin: Kunstiosakonnal oli väga keeruline, sest tuli teha meeletu planeerimistöö ja kaasa pakkida kõikide lokatsioonide dekoratsioonid ning rekvisiidid juba esimesel päeval. Kui midagi olulist maha oleks jäänud, ei oleks olnud seda võimalik minna ära tooma või ostma. Sama lugu oli assistentidega, kelle transpordigraafikule tuli erilist tähelepanu pöörata, sest kui keegi ei saa tulla, pole kedagi ka asemele võtta.
Aga kõik ei olnud ju ometi vaid higi ja pisarad? Äkki jagate mõne meeldejäävama momendi või loo võtteplatsilt?
Sander: Avariistseeni võttepäeval kell üks öösel pärast tunde kestnud probleemide lahendamist vihma, külma ja tuule käes saime hetkeks Anteroga kokku ning tõdesime, et see pole enam tudengifilm. See oli hetk, mil tundus olevat õigustatud kogu eelnev vaev. Ja pärast seda tekkis kuhjaga probleeme juurde. Aga igal juhul ma arvan, et see hetk jääb kogu eluks meelde.
Kätlin: Kui filmisime Alatskivi lossis, siis oli kunstiosakonnal valmis tehtud kanderaamil kilekotis laip, mille jätsime õue lossi ette, sest see kaalus palju ja seda polnud hetkel vaja setile tassida. Mõne aja pärast tuli kohale politsei ja küsis: „Mis asi see teil seal õues on?“ Vastasime, et see on ainult butafooria filmi jaoks. Kuna meil oli üks politseiniku osatäitja puudu, pakkusime talle võimalust filmis osaleda ja ta oli nõus! Nii saime päris politseiniku pluss politseiauto oma filmi. Lisaks ei unusta ma eales inimeste kangestunud pilke, kui nad meie tee peale jäetud laibakottidest mööda sõitsid.
Mis tunded/muljed olid, kui esimest korda musta materjali vaatasite?
Kaupo: Minu jaoks oli kõik okei. See materjalihulk oli suurem, kui oli ilmselt selle filmi jaoks arvatud. Seal tuli vist 1:32-le, mis on tudengifilmi jaoks päris okei. Ei, ega ma eelarvamustega ei suhtunud sellesse materjali, mis sain. Vaatasin üle ja hakkasin tööle.
German: See oli naljakas, kuidas Kaupoga sai monteeritud, kui koroona lahti läks. Meil on mingi kahemeetrine laud – ma istusin ühel pool, tema teisel pool ja pritsisime deso üksteisele peale. Igaks juhuks.
Kaupo: Varem töötasime koos, aga kui eriolukord algas, siis kaks-kolm nädalat ei saanud kokku ja proovisime eraldi tööd teha. Selline töö ei ole aga nii viljakas kui siis, kui saad olla inimesega koos, istuda ja arutada kõike nii-öelda laua peal.
German: Aga esimene emotsioon, kui me panime selle musta rea, see oli midagi nagu teistsugust.
Kaupo: Ei noh, sealt tuli välja, et sul on lugu juba olemas. Sa ei pea hakkama midagi päästma. Kui sul film selles faasis juba töötab – ja tavaliselt ei tööta – siis see oli nagu … et kui loost tulevad välja sellised asjad, mille järgi sa oled läinud, siis sa tead, et oled õigel teel.
German: Aga emotsioon, ma mõtlen, see oli tegelikult päris võimas. Tehniliselt meie sinuga olimegi esimesed vaatajad üldse. Ma mäletan, et me vaatasime ja siis tõusin püsti ja lihtsalt mõtlesin, et oota noh … ja nii juba musta rea vaatamisel, mis on kole ja värvimata ja helindamata … See nagu kuidagi ei lase lahti, varem ei ole sellist asja olnud.
Kaupo: Emotsionaalne oli see. Et kui said materjali kätte ja nägid filmi esimest korda niimoodi, et vaatasid ära, mis mul nüüd on. See oli emotsionaalne. See oli hea tunne, et sealt oli midagi kokku tulnud, mis oli võib-olla isegi suurem, kui algselt ette kujutatud.
Sander: Kurat, seda vaeva ja higi võtete korraldamisel polegi ekraanilt näha!
Kätlin: Hirmus nagu alati.
Kas ettevalmistuse ajal, võtteperioodi käigus või postis pidite käiku laskma plaani B või C? Kas tuli loobuda ka millestki, mida algselt tahtsite filmi tuua? Kas oli mingisuguseid suuri järeleandmisi?
Juss: Olid üksikud stseenid, mille loovutasime. Me muutsime kõike jooksvalt. Kui läksime võttele, siis pärast esimest päeva istusime korraks maha ja vaatasime materjali ning siis saime aru, mis filmi me tegema hakkame. Siis me ei hakanud sellele filmile enam vastu, läksime flow’ga kaasa, sellega, mida näitlejad pakuvad, sellega, mida lokatsioonid pakuvad, ja proovisime lihtsalt kõike ühtsena hoida. Mingeid plaane oli meil suuremaid küll.
German: Võib-olla kõlab veidralt, aga mingil hetkel tekib filmil eneseidentiteet või film ise saab mingitmoodi endast teadlikuks, mis ei luba sul teatud asju teha sellisel moel, nagu sa mõtlesid. Sa pead arvestama, mis on filmitud ja kuidas siseprotsessid toimivad ja filmikeele kasutust ja kõike muud, mis tuleb. Seekord me montaažis väga palju ei lõiganud.
Kaupo: Stsenaarium oli väga terviklik. See oli minu jaoks suhteliselt esmakordne. Noh, mitte esmakordne, pigem oli stsenaariumist väga kerge välja lugeda, milline see film justkui olema peaks. Energia on seal juba sees. Hästi selgelt on must valgel kirja pandud tegevus, visuaalne pilt ja puhtalt emotsioon. Nii et kui materjal minuni jõudis, siis seal … mitte et seal ei olnudki midagi lõigata, aga lihtsalt seal ei olnud vaja midagi päästa. Tavaliselt kipub asi minema päästeoperatsiooniks, aga selle filmiga ma seda kindlasti ei tundnud. Kui esimese rea paika saime, siis oli film 90% valmis. Ülejäänud aeg läks filmi rütmistamisele ja tempole ja üleliigse rasva mahakoorimisele. Mulle toodi juba terviklik ja hästi töötav film.
Kätlin: Loobuda otseselt mitte, aga olude sunnil tuli ümber kohaneda küll. Muutusid mõned lokatsioonid, tegelased, detailid, aga ma kaldun arvama, et see on filmide tegemisel täiesti normaalne. Kiire kohanemisvõime uute situatsioonidega on ülioluline.
Kaader filmist.
Kui te nüüd uuesti saaksite ajas tagasi minna, kas te teeksite midagi teisiti? Kas te filmiksite midagi teisiti?
Sander: Alati on midagi, mida teeks teisiti. Siis oleks kindlasti sündinud ka teine film.
German: Teeks kõik teisiti.
Juss: No ikka jah. Täiesti teine film tuleks. Sauna ehitaks. Tegelikult see oli road-film. Me reisisime iga päev kuskile kõikide oma karavanidega, järjest panime edasi. Seda vaibi, mis meil platsil oli, seda kindlasti ei saaks kuskil stuudios kätte. Nii näitlejate kui tiimi suhtumine oleks olnud hoopis teine, kui film oleks stuudios tehtud.
German: Film ongi nagu … mis filmi puhul mulle meeldib, on see, et teatris põhimõtteliselt ei saa sellisel moel. Iga etendus ja kõik sünnib iga päev uuesti, paremal või halvemal kujul. See ongi, et nende oskustega, nende võimalustega ja sellel hetkel me jäädvustasime momendi. Me ei saa seda enam sellisel moel korrata. Me võime teha täpselt sama filmi, aga see tuleks teine film niikuinii. Ta on tehtud ja jäädvustatud, monteeritud, helindatud, produtseeritud ja kõik muu, mis sinna juurde käib, just täpselt see, nagu ta praegu on. Kas me teeks uuesti? Ma ei tea.
Antero: See film juhtus täpselt õigel hetkel, õigete inimestega, õige looga. Kõik tuli väga kiiresti, aga kõik detailid klappisid lõpuks väga hästi kokku.
Juss: Filmimine oli metsikult ebamugav. Ma ei ole kunagi nii rasketes tingimustes filmi teinud. Alates sellest, et oli saun, kus kõik seinad olid mustad. Sul ei ole mitte kuskile valgust panna, ruumi on poolteist meetrit, nii et oled kogu aeg kössis. Sul on seal inimesi sees mingi neli ja siis veel vanamees, kes on 80+ ja alasti ning saunas, mis ei ole kaks-kolm aastat töökorras olnud. Väljas oli külm-külm, üks kraad maksimum. Siis sa oled seal ja saad aru, et oota, mis siin tähtis on … ja tegelastel endal peaks olema filmi mõttes aega. Aga kui sul on vanamees, kes külmetab kogu aeg kaadris, siis sa hakkad nagu automaatselt …
Antero: Siis läkski grimmile vähem raha noh.
German: See on mingil määral ka inimlikkuse säilitamine, isegi rasketes tingimustes. Kui me ei oleks seda säilitanud, siis oleks vanamees päriselt surnud, see oleks võinud olla päris ohtlik. Me pidime filmima saunas, kus helimees on seisnud pool päeva, selg küürus ja poomivars püsti kogu aeg. Ma ei tea, mis tal mõttes sel ajal oli. Ruumi ei olnud.
Vasakult: Näitleja Erki Laur, operaator Juss Saska ja režissöör German Golub
Juss: Ja see oli ainult saun. Saun oli meil vist teine päev. Ses mõttes, et iga päev läks järjest hullemaks. Autos filmida ei olnud just kerge, kui raha treila jaoks ei olnud. Seal pidi igasuguseid trikke ja nippe kasutama. Lokatsioonid panevad sind kitsasse olukorda, kus mõned asjad võib-olla oleksid teinud teisiti, kui oleks olnud võimalust, aga samas oleks kaotanud oma võlu. Oleks saanud nii, nagu oleks tahtnud, aga see, mis tahad, ei ole alati kõige parem.
Kätlin: Algselt oli meil pulmalokatsiooni tellitud 40 valget tooli, mis ilmusid kohale 30 minutit enne filmimise algust. Kui toolid saabusid, tabas meid šokk – need olid halli värvi ega sobinud meie keskkonda absoluutselt. Kohe hakkame filmima ja meil pole ruumi mitte millegagi sisustada! Tol hetkel tuli kiiresti vastu võtta otsus ja loobuda heledama laulatusliku interjööri esteetikast. Kasutasime kohalikke Alatskivi lossi toole, mis polnud küll heledad, kuid vähemalt sobitusid keskkonda ja lõppkokkuvõttes olid isegi kenamad kui algselt plaanitud dekoratsioonid. Loomulikult on palju asju, mis kripeldama jäid, ja praegu võiksin vabalt vastata, et teeksin palju teisiti, kuid tol hetkel, nendes oludes, nende teadmistega, mis meil olid, tegime nii hästi kui oskasime.
Näitlejad Andres Tabun ja Erki Vaarik.
Oleme nüüd rääkinud, kui raske või kerge oli filmi teha, aga nagu Jüri Sillart ikka rääkis message’ist, siis mis teie arvates on selle loo põhisõnum või teema, mida te oma vaatajatele tahate öelda?
Juss: Me iseenesest panime message’i alguses paika Germaniga.
German: Mis see oli? (naerab)
Juss: Tegelikult oli meie algne sõnum, et mis on surma hind. Mis on elu väärtus? See oli see, millega hakkasime minema.
German: Üks oluline asi nende lausete juures on, et need on lihtsalt juhtlaused, mis sa ise endale annad filmi jooksul, ülesanded, alguspunktid. See film ei ole tegelikult laipadest ega surnutest, vaid nendest, kes on veel elus nendes olukordades. Laip on läinud, jäävad ainult need, kes on ümberringi – lähedased, sõbrad, pealtnägijad, kõik muu. See on pigem niipidi sõnum. See, mis juhtub pärast, kui sa hakkad seda tegema, lood. See paneb pildi mingil määral kokku. Sa ise hakkad järjest aru saama, mida sa üritad teha, aga sa ei saa aru, mida sa teed. Sa valmistad ette niikuinii, aga see pildi kokkupanemine … Aga lõppsõnum? Ma ei tea, kuidas teil see on …
Antero: Mina jätaks selle vaatajatele.
German: Siin on mitu asja.
Juss: Surm puudutab igaühte omamoodi ja see ongi isiklik teema. Päriselus on see ka, näiteks see, kuidas inimesed matustel käituvad. Inimesed võtavad leina väga erinevalt.
German: See on sama hea küsimus nagu miks inimesed surevad.
Antero: Põhjuseid on väga palju. (naerab)
German: Ma ei mõtle kuidas, vaid miks see peab nii olema. Kui inimesed hakkavad rääkima peale filmi vaatamist, see on kõige olulisem. See, mis on tegelaste kaared ja sõnumid ja emotsioonid, see on niikuinii paigas või sa nagu töötad sellega edasi.
Antero: Mind hakkas kummitama üks sõna, mis päris palju ühtib selle looga – väärtused. Mulle tundub, et see võiks olla väike juhtsõna.
Kätlin: Üritan alati teoste puhul vältida nende sulaselget selgitamist, sest see tekitab vaataja jaoks raamid. Teost tuleb ise kogeda ja kui ta on hästi tehtud, jõuab sõnum publikuni. Antud filmi puhul olen kindel, et ei tohiks arusaamisega segadust tekkida.
Iga projekt, iga film annab filmitegijale kindlasti midagi juurde. Mida „Mu kallid laibad“ tegemine teile loominguliselt juurde andis ja õpetas? Mis te sellest kaasa võtate oma järgmistesse projektidesse ja tegemistesse?
German: Nii, Juss, võta raamat välja.
Juss: Ma pean jah võtma oma notebook’i välja, et mida kõike … Ei, päris palju võtad kaasa kogemust. Filmitegemist muudmoodi ei õpi, kui pead filme tegema ja lõpus analüüsima, mis on tähtsam osa. Sisseastumiskatsetel näidati uutele sisseastujatele meie filmi ja eks nüüd saab sealt hea ausa tagasiside. No ei tea, kui ausa tegelikult, aga vähemalt tagasisidet saab. Eks ikka ilustati või pandi rohkem puid alla, aga see annab punkte, kust analüüsida. Kommunikatsioon on kõige alus, tuleb kogu aeg suhelda. Meil õnneks sellega väga probleemi ei olnud. Oleme filmikooliga ennast lihvinud ka juba piisavalt, sellesse tudengifilmi süsteemi sisse elanud.
Antero: Meie koos Sandriga mõtlesime, et normaalne seiklus. Ses mõttes, et meie tulime ju teiselt kursuselt (suurema osa meeskonnast moodustasid tol hetkel filmikunsti 4. kursusel õppivad tudengid) ja suhteliselt hilja pardale. See oli ikka jõhker seiklus ja jõhker kogemus. Kõige toredam asi kaasa võtta on see, kui on näha kõigis, kes on filmiga rohkem seotud, pühendumust ja tahet. See oli täiega lahe tunne ja täiega sütitas. Mida ma kaasa võtan, on see, et tahtega saab.
Juss: Tahet oli. Seda filmi ei PIDANUD tegema. Ja meie teised kursusekaaslased tollel hetkel ei teinud ka, kuigi teoorias oli võimalus olemas. Kõik andsid oma panuse. Kordagi ei tekkinud ühegi inimesega tunnet, et nad ei pannud 110+ protsenti sisse endast. Sellepärast oli ka hea filmi teha. Kõik tegid hingega. Üldiselt ikka juhtus, et miskit läheb nässu, aga ei olnud tunnet, et seda probleemi ei saa lahendatud. Ei juhtunud kordagi, et kõik on metsas, ja peast kinni hoidmist.
Antero: Oli-oli. Mul tuleb ette avariistseen, kuidas me eelmisel päeval lõpuks saime loka umbes paika ja kuidas pidime sinna autoromud vedama ja kiirabid kohale kutsuma ja politsei. Sai natuke peast kinni hoitud, aga lahenes jälle.
Juss: Jah, lahenes. Kuigi ma teadsin, et nende asjadega on probleem, ei tekkinud mul kordagi tunnet, et me ei filmigi seda kohta, et me ei saa. Teadsin, et kuidagi ikka laheneb. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Antero: Unetundide arvelt.
Juss: Nagu ikka tudengifilmi puhul.
Antero: Kamba peale saime 24h kokku, ma arvan.
German: Kui pead tegema, siis peab minema viimase piirini. Ja suht tihti näed, et see ei ole võimalik, aga sa lihtsalt lähed lõpuni ja sa ei lähe üksi, vaid pead vedama ka oma meeskonda, olles ise surmväsinud. Sa annad enda energiat välja. Mõtled, et noh võib-olla ma suren ära, aga pean natukene veel pingutama, sest see on veel tegemata. Sellega lähed edasi. Sa saad aru, et olukorda on võimatu meie võimete, meie vahendite piires lahendada, aga ma ütleks niimoodi, et kõik on võimalik, lihtsalt ei tohi olla rumal. Sellega võid mängida nagu tulega. Planeerimine ja enne läbimõtlemine ja ka arusaamine või silmad lahti hoidmine selle suhtes, mis praegu toimub ja mida on võimalik teha, ning selle kasutamine, see on oluline.
Režissöör German Golub
Mis sellest filmist nüüd edasi saab? On teil veel plaane festivalide osas?
Antero: Siin juba on tulnud soovitusi, et lõikame neli minutit maha, siis saame festivalidele ka saata.
Kaupo: Mina arvan, et kui esimesed pärjakesed otsa ette saab, ju siis nad selle nelja minuti puhul pigistavad silma kinni küll. Turundamine ongi ikkagi väga suur osa filmi elust, kuigi see ei ole meie eesmärk olnud, aga ma arvan, et see Academy värk avab väga palju uksi meile kõigile, kasvõi tunnustuse pärast.
German: No uksed avanevad kahtepidi – kas sa pead kuskilt sisse minema või sind visatakse välja. See sõltub.
Sander: Ma arvan, et film väärib laiemat tähelepanu. Eks selle nimel nüüd ka töötame.
Juss: Keegi vähemalt vaatas meie filmi ja märkas meid – tudengifilmi puhul on see juba boonus!
Te olete siin suures osas sellel aastal filmikooli lõpetajad/lõpetanud. Mis te arvate, milline on Eesti filmide praegune seis ja Eesti filmimaastik, kuhu te nüüd astute oma vastomandatud teadmistega? Mis toimub ja millised on arengud teie arvates? Mis seisus see Eesti film on?
German: Nüüd peab poliitkorrektselt vastama.
Juss: Eesti film on …
German: … muutumas.
Juss: Muutumas jah.
German: Mul on hiljuti õnnestunud rääkida nende inimestega, kes on Eestis filmi teinud. On muutumas ses mõttes, et arusaamad, võimalused, viis ja mõtlemine, filmitegijate mõtlemisviis ja eelkõige Eesti vaataja mõtlemisviis on muutunud. Ega meie ausalt öeldes kuigivõrd ei tea sellest, me alles lõpetasime. Me päriselt ei tea, mis tegelikult on.
Kaupo: Minu arust on vara küsida, eriti just meie käest küsida, mis Eesti filmimaailmas toimub. Meie alles astume sinna ja muutused peavad toimuma meie enda sees. Et me saaksime oma muutustega sinna minna ja seal siis juba mingeid suuremaid muutusi tekitada.
Küsin siis teisiti. Mis need muutused oleksid, mida te tahaksite sinna viia? Mis teie põlvkonna või kursuse panus võiks olla või milliseid filme te tooksite meie maastikule?
German: Inimesest inimestele.
Juss: Siiraid, ausaid.
German: See on päris pikk teema, millest rääkida. Kas Eesti film on autorifilm või kõike muud? Meie naiivsest vaatepunktist peab esiteks jutustama lugusid, mis puudutavad inimesi, ja teiseks, ma ei ütleks meelelahutus, vaid vähemalt peaks hoidma põnevust. Kellele me teeme filmi? Need on tavalised inimesed, kes meie käest midagi ootavad. Meil on võimalus rääkida neile pimedas saalis kaks tundi lugu, et nad saaksid igapäevaelust ära põgeneda. See peaks pakkuma elamust, mõtet. Aga noh, me võime siin praegu ilusasti rääkida, aga see ei ole nii ilus ega lihtne. Kui sa tahad päriselt teha filmi, siis ei ole see fann. Räägitakse, et kui sa soovid teha filmi, siis see peab olema fann, aga kui sa teed filmi päriselt, siis ei ole see alati lõbus, sa ei tee seda enda jaoks või selleks, et enesega rahulolu saavutada. Mina arvan, et filmitegemise protsess on filmitegija jaoks, aga film on vaatajate jaoks ja nii peabki olema. See on praegune seisukoht, võib-olla see aastatega muutub. Aga mis puudutab fann-asja seoses filmitegemisega – kas sa oled kunagi näinud kirurgi, kes räägib, et ta teeb operatsiooni, aga teeb niimoodi, et see oleks fann? Ta on spetsialist, ta teeb oma tööd. Ma arvan, et eelkõige on meie kõikide, mitte isegi ainult filmi või Eesti filmi probleem, et me peame aru saama, mis on meie amet ja kuidas seda teha paremini. Ja siis tulevad muutused meie enda sees, mida Kaupo varem mainis.
Teie nüüd lõpetasite ja samas on oma teed filmikoolis alustanud uus kursus, nii-öelda teie järeltulijad. Mida te neile soovitaksite?
German: Tehke niimoodi, et fann oleks! (naerab)
Juss: Filmi puhul on ülitähtis, et filmid oleksid siirad ja ausad enda vastu ka. Filmitegijad peavad enda vastu ausad olema. Filmil, mis identiteedilt on siiras ja kannab mingisugust sõnumit, läheb hästi. Kui lähed petma, siis saadakse aru, et peteti või üritatakse midagi. Ja muidugi katsetama peab, ega muudmoodi filmitegemine ei tule. Pead ikkagi kõik käigud, teekonna läbi käima. Shortcut’i ei ole, kuidas saada filmitegijaks. Sa pead ikka natuke kannatama ja unetunde vahepeal ohverdama.
German: See on vana ütlus ja see ei ole minu ütlus, aga sobib siia, et peab olema talendikas, aga talent on tegelikult oskus tööd teha. Tehke tööd! Palju.
Antero: Mina küll ei lõpeta, aga kuna mul on õnnestunud siin kahe kursuse vahel laveerida, siis ma ütleks seda, et kooli tullakse õppima, aga minu arust see unustatakse tihtipeale ära. Suuremad probleemid ja mured tihti tulevadki sellest, et loodetakse, et ollakse juba professionaalsel tasemel (ja mõned on ka), aga siiski kõik tulid ja tulevad siia õppima.
Juss: Noortele tahaks veel südamele panna, et ega filmikoolis keegi ei pane sulle teadmisi kulbiga pähe. 90% pead ise õppima ja pead ise lisatööd tegema ja pead tõesti tahtma saada filmitegijaks. Kui sa lihtsalt käid ära selle filmikooli, siis sinust suure-suure tõenäosusega ei tule filmitegijat. Sa pead need tunnid sinna sisse panema ja sa pead seda tegema sihikindlalt, ka siis, kui on sitt periood. Heal perioodil on suhteliselt lihtne teha, fann-fann, natuke analüüsite ja teete uuesti. Aga sa pead seda tegema ka siis, kui kõik on halvasti, siis lihtsalt sööd ennast läbi ja pead ikka tööd tegema. See ongi, mida German hästi ütles. Töökus, töökus, töökus! Üldse, anne tuleb siis, kui oled palju tööd teinud. Kes see filmitegija oli, kes ütles, et filmitegemine on joppamine, aga mida rohkem ma teen, seda rohkem joppab?
Kaupo: Nooremale kursusele soovin julgust eksida. Julgus eksida ja teha valesti mingis olukorras, ise selles olukorras olles. Olgu see ebameeldiv, aga läbi selle õpite kõige rohkem.
Sander: Uutele produtsentidele: Kui tahate kiiret arengut, siis võtke vastu igasugu projekte. Reha otsa astute niikuinii, kuid küsimus on, milline vars teid vastu pead müksab. Kui kullast, siis jätke endale. Ehk iga projekt saab tõenäoliselt olema keeruline ja omade väljakutsetega. Aga see ongi suurim pluss, sest need olukorrad õpetavad kõige enam. Mõnel juhul tuleb õpiväljund kiiremini kätte, mõne puhul võid mõista alles aastate pärast, miks kunagine kogemus oluline oli. Kõikidele uutele õppuritele: Vead on head ainult siis, kui suudad need pöörata õppetundideks. Kui jätad selle pöörde tegemata, siis on see viga ikka üsna õnnetu.
Filmileht on nüüdseks tegutsenud juba üle pooleteise aasta. „Ma pole täna see, kes ma olin eile,“ kuulutas meie filmiklassikasse kuuluva „Viimse reliikvia“ kangelane Gabriel. Nii ei ole ka Filmileht täpselt samasugune, nagu oli 2018. aasta septembris, mil sellele algus pandi.
Lehe tegutsemisaja jooksul on arvustusi ja mõtisklusi filmide tähenduse, väljendusvahendite ja taotluste teemadel avaldatud omajagu. Autorite ringi on kaasatud lisaks filmitudengitele ka semiootika- ja ajakirjandusüliõpilasi. Kajastust on saanud nii spetsiifilisemalt väljanopitud PÖFF-i palad kui ka kinolevisse jõudnud suuremad kassamagnetid. Sekka veel mõni arutlus Eesti filmi teemadel ning muudki. Mitmekesisust tahaksime ka edaspidi hoida, samuti luua juurde nii mõnegi uue rubriigi, kus kõlapinda saaksid ka maailma filmiklassika pärlid, intrigeerivamad žanrifilmide leiud ning palju muud põnevat.
BFM on jätkuvalt Eesti ainus filmikool (ja mitte ainult seda). Siinsed üliõpilased ja professorid elavad ja hingavad filmi rütmis, vaatavad filmi, mõtlevad filmist ning loomulikult teevad ka ise filmi. Seda kirevat kaadritagust elu soovime edaspidi oma portaalis ka rohkem kajastada. Peale professionaalsete filmiarvustuste ja -ülevaadete avaldamise on eesmärgiks vürtsitada lehte ka filmikunsti köögipoole nähtavamaks tegemisega – värvikad võtteplatsireportaažid, filmifestivalide ülevaated, intervjuud tuntud filmitegijatega ja palju muud.
Maailmas on praegu erakordselt kummaline aeg. Koroonaviirus on sulgenud riigipiirid ja isoleerinud inimesed oma kodudesse. Kuigi valitseb teadmatus, mis edasi saab ning millised kaugemale ulatuvad mõjud on eriolukorra piirangutel kogu meie kultuurile, majandusele, ühiskonnale ja elule üleüldiselt, tasub siiski püüda näha antud olukorras ka plusspoolt. Kuna kinos käia ega muid filmiüritusi korraldada pole hetkel võimalik, on kogu filmimaailm pidanud adapteeruma. Selle tulemusel on juba tekkinud palju tervitatavaid algatusi. Üle maailma toimub tasuta filmifestivale (nt My Darling Quarantine Film Festival), lisaks on jõudsalt levimas uued voogedastusteenused ning -kanalid (nt värskelt lansseeritud ERR-i Jupiter).
Hoolimata kõigest saame koduseinte kaitsvas eraldatuses siiski nautida filmimaailma imesid ning sunnitud vaba aeg on ehk hea moment reflekteerida nähtut, vaadata veelgi rohkem filme ning loodetavasti avastada enda jaoks midagi uut ja paeluvat ka läbi Filmilehe veebiportaali.
Tee meie juurde on endiselt avatud. Kino peab saama!
Enamik meist on kogenud esimese armumise vaimustust. Seda kõikehaaravat tunnet, mis ei allu ratsionaalsusele ega praktilistele kaalutlustele. See ei tunne riigi- ega rahvusepiire, keelelisi ega usulisi erinevusi või majanduslikku ebavõrdsust. Armunud inimene idealiseerib ja ilustab oma sümpaatia objekti, olles tihti üsna pime partneri negatiivsete omaduste suhtes ning mõnikord valmis lausa iseend kaotama selle nimel, et vaid armastust säilitada. „Täiskuu aegu“ (2019) vaatlebki ühe noore Iraani naise teekonda suurest armumisest perekonna loomiseni, aga ka helgest valgusest põrgupimeduseni. Film võistles selle aasta PÖFFil põhivõistlusprogrammis ning pälvis festivali publiku lemmiku auhinna.
Nii mõnelegi pöfihundile ei ole Narges Abyari nimi võõras. Tema järjekorras juba kolmas täispikk film „Hingus“ osales 2016. aasta PÖFFil samuti põhivõistlusprogrammis ning sai toona pärjatud parima režii auhinnaga. Enne seda oli Iraanis juba varem kirjanikuna nime teinud naine lavastanud lisaks mitmetele, sealhulgas festivalidel auhinnatud lühidokumentaalidele ka täispikas formaadis mängufilmi „Kind Dead End“(2006) ning dokumentaalfilmi „One Day After the 10th Day“ (2007). Peamiste teemadena puudutab ta oma filmides naiste ja laste kannatusi sõdade ning ühiskonna radikaliseerumise tõttu.
„Täiskuu aegu“ algab kahe noore inimese, Faezehi (Elnaz Shakerdust) ja Abdolhamidi (Hootan Shakiba) juhusliku kohtumisega, mis viib suure armumiseni. Pärast aastast kurameerimist räägitakse lõpuks mõlema perekonnaga kõik sotid selgeks ning noored abielluvad. Algab imeline mesinädalate aeg. Õige pea saabub aga argipäev ning nende perre sünnib esimene laps. Suure sündmuse puhul sõidetakse külla Pakistani piiri ääres asuvasse mehe vanematekoju, kus hakkavad tasapisi ilmnema mehe perekonnaga seotud kahtlased saladused ning arenema sündmused, mis viivad rohke vägivallani ja ilusa armastuse hävinguni.
Islami radikaliseerumine, sõdade mõju perekondadele ning meeste ja naiste ebavõrdsus ühiskonnas ei ole filmikunstis muidugi uued teemad. Varem PÖFFil linastunud teostest meenub näiteks Hollandi film „Layla M.“ (2016), mille teemaks on Lääne ühiskonnas elava noore islami neiu teekond radikaliseerumiseni ning milliseid tagajärgi see tema elus kaasa toob. Erinevus „Täiskuu aegu“ loost on geograafiline (Holland ja Lääne ühiskond versus Iraani ühiskond), kuid suurem vahe ilmneb siiski tegelaste valikuvabaduses. „Layla M.“ peategelane Layla, keda mängib Nora El Koussour, teeb ise teadliku valiku abielluda radikaalsesse usugruppi kuuluva noormehega. Ta lihtsalt ei tea veel, mida selline otsus tema elus tegelikult tähendab. „Täiskuu aegu“ kangelannal Faezehil aga valikuvõimalust sisuliselt ei ole. Ta ei tea midagi oma armastatud mehe perekonna kahtlastest afääridest, samamoodi nagu ta ei oska aimata, et tema kõige kallimal võiks julmade džihadistide ja nende toime pandud jubedustega midagi ühist olla. Lõpuks nii Layla kui ka Faezehi illusioonid purunevad.
Lisaks eeltoodule puudutab „Täiskuu aegu“ põgusalt ka Iraani pulmatavasid, tutvustades muu hulgas traditsioonilist muusikat, riietust ning kombeid. Operaator Shabnam Moghadami on nendes stseenides lubanud mõjule pääseda imeilusatel värvidel (kangad, arhitektuur, toit), luues nii teatud unenäolisust ja muinasjutuhõngu. See osa filmist on kulgev, koosneb hetkedest ja fragmentidest noorpaari ilusas õnnes. Tempo on rahulik, kohati isegi veidi koduvideolik, kui näeme neid omavahel vallatlemas näiteks kodutöid tehes. Samas on filmi põhiteema siiski palju süngem. Teine pool filmist ongi loo järkjärgulisel intensiivistumisel tempolt kiirem ning üha hektilisem ja pingelisem. Kontrastiks muinasjutulisele armastusloole, millega Abyari vaatajat esialgu kostitab, näeme ekraanil lahti rullumas inimlikku kurjust ja võimuiha, mida usu ettekäändel rakendatakse kõige julmemal viisil: inimestega manipuleerimine, džihaadi nimel sooritatud koledused ning sellega elude ja perekondade hävitamine.
Koos peategelase Faezehiga kogeb vaataja üdini maskuliinset ühiskonnakorraldust, kus ka naiste saatuse üle otsustavad ennekõike mehed. Naised kannatavad, kuid neilt on võetud tahe ja võimalus isegi unistada mingist teistsugusest igapäevaelu reaalsusest. Nad on vaikselt leppinud oma olukorraga nagu Abdolhamidi süngeilmeline ema (Fereshteh Sadre Orafaiy). Film annab hääle kõigile nendele emadele, keda radikaliseerumine ja sõjad on lähedalt puudutanud, nendele naistele, kes iga päev teevad suuri ohverdusi oma laste ja perekonna nimel.
Kuigi loo alguses tahetakse meid (ekslikult) uskuma panna, et muinasjutud päriselus äkki siiski eksisteerivad, jõuame vähehaaval tõdemuseni, et muinasjutust õudusunenäoni ei olegi nii palju maad. Oluline on siinkohal mainida, et „Täiskuu aegu“ stsenaarium põhineb tõsielusündmustel. Abyar serveerib loo mõjuvalt ja illusioonideta ning – mis kõige tähtsam – nähtuna naise vaatepunktist. Meenutades äsja puhkenud poleemikat, kui välja kuulutati 2020. aasta Kuldse Gloobuse parima režissööri auhinna nominendid, kelle hulka ei ole arvatud mitte ühtegi naisrežissööri, tuleks seda enam märgata ja tunnustada tugeva ja ka sotsiaalselt tundliku käekirjaga naisautoreid, nagu Narges Abyari kahtlemata on.
Jaapani film „Kontora“ ehk eesti keeles „Vastupidi“ ei ole tähelepanuväärne üksnes seetõttu, et ta tänavusel Pimedate Ööde filmifestivalil kõige magusama auhinna, grand prix’ noppis. Mitte ka seepärast, et tegemist oli filmimaailma esilinastusega. Ägedaks teeb selle hoopis asjaolu, et „Kontora“ imeilusa mustvalge pildi on loonud Eesti filmitegija, meie enda BFMi kasvandik Maxim Golomidov ning ka filmi stsenarist-režissöör-produtsent Anshul Chauhan ei ole üldsegi mitte Jaapani päritolu, vaid hoopis teises suures filmiriigis Indias sündinud ja kasvanud filmitegija. Tegemist on meeste teise koostööprojektiga, mis järgneb mängufilmile „Bad Poetry Tokyo“ (2018).
Kuigi „Kontora“ tegevus toimub tänapäeval, on filmis tunda tugevat minevikuhõngu, samal ajal ka mingit maagilisust, mis ületab reaalsuse piire. See, mida näeme ekraanil, on teekond, mida peab kogema isiklikult ja kindlasti suurelt ekraanilt, sest Golomidovi eepilised mustvalged kaadrid, mis on tihti täis lõppematuid teid, metsa, riisipõlde ja avarusi, vajavad nautimiseks palju ruumi ja ekraanikaugust. Meenub mõni aasta tagasi ka Eesti kinodes linastunud ning võõrkeelsele Oscarile kandideerinud Ciro Guerra nõiduslik „Mao embus“ (2015), mis on küll geograafiliselt kauge ning narratiivilt ja sisult hoopis teistsugune lugu, ometi on neis midagi sarnast mustvalge pildikeele tohutult mõjuvas kasutamises looduse ja inimese suhete kujutamisel ning erilise atmosfääri loomisel. Teine põhjus, miks kinokogemus on selle filmi puhul väga oluline, on selle võrratu helitaust, mille eest Yuma Koda PÖFFil samuti ja õigustatult tunnustuse pälvis. Filmi muusika kõigub unistavast, unenäolisest ja nostalgiahõngulisest kuni mõistatuslikult peibutava, rahutu ning pinget tekitavani.
Film räägib teismelisest tütarlapsest Sorast (Wan Marui), kes elab koos isa (Taichi Yamada) ja vanaisaga väikses Jaapani külakeses. Ühel päeval vanaisa aga sureb, jättes maha salapärase kasti, millest Sora leiab lenduriprillid ning vanaisa II maailmasõja ajal kirjutatud päeviku. Tüdruk otsustab isa eest oma leidu varjata ning hakkab seda lugedes õhinal jälgi ajama päevikus mainitud ja vanaisa poolt sõja lõppedes maha maetud „metallist käe“ leidmiseks. Samal ajal saabub külla kummaline tagurpidi kõndiv noormees, kelle Sora isa purjus peaga auto alla ajab ning kellega käitumisest on isal ja tütrel erinevad arusaamad. Üks on kindel: miski pole enam endine. Lahtirulluv sündmustejada viib tegelased ja vaataja otsima vastuseid küsimustele, mis ühendavad nii Jaapani kui ka ühe perekonna minevikku ja olevikku.
Sora isa mängiv Taichi Yamada oli tegev juba Chauhani debüütfilmis. „Kontoras“ näeme tema muutumist endassetõmbunud, egoistlikust ja kibestunud mehest hoolivama isani. Yamada tegelaskuju ajab esialgu närvi oma põikpäisuse ja ükskõiksusega, hiljem elame talle kaasa tema katsetel tütrega uuesti kontakti leida. Wan Marui on Sora rollis sädelev ja võib julgelt eeldada, et teda saab suurtel ekraanidel juba peatselt taas näha. Trotsi täis teismeline, kes oma tegude ja Tokyosse kolimise unistuse varjus tegelikult otsib lähedust isaga, mõjub ekraanil tema esituses orgaaniliselt ja huvitavalt.
Kõige intrigeerivam tegelane kogu loos ongi tagurpidi kõndiv noormees (Hidemasa Mase). Nii vaatajale kui teistele tegelastele jääb lõpuni saladuseks, kust ta tuleb, miks ta tagurpidi käib ja kes ta siis õigupoolest on. Kas tegemist on vanaisa inkarnatsiooniga või lihtsalt vaimselt „metsa poole“ inimesega, kelle ilmumine langes juhuslikult kokku vanaisa teise ilma minekuga?
Nii vanaisa pärandatud päevik kui tagurpidikõndija tunduvat olevat vahendajad võõrandunud isa ja tütre üksteise taasleidmise loos. Järk-järgult sündivates minevikupaljastustes on mõlemal oluline roll. Tagurpidi kõndiv mees küll ei räägi, aga tundub mõistvat. Võib-olla pakuvad Sora ja selle perekond talle soojust ja kuuluvust, mille ta on mingil eluhetkel kaotanud ning mille juurde mees nüüd tagurpidi ringi uidates püüab tagasi jõuda? Võib-olla ongi ta kadunud vanaisa taaskehastus? Vaatajale jäetakse üsna vabad käed otsustamaks, milline lahendus õigem tundub.
On üsna huvitav, et operaatoritöö on selles filmis just mustvalge, kuna Maxim Golomidov sattus Jaapani filmitööstusesse tegelikult tänu huvile ja oskustele värvikorrektsiooni alal. Ise on ta öelnud intervjuus PÖFFile*, et „Kontora“ puhul oli talle ja režissöörile eriti oluline just see, et värvid oleksid eemaldatud, et need ei hakkaks segama ja kujutatule liigseid tähenduskihte lisama. Selles osas on tal õigus: „Kontora“ oleks värvilisena kindlasti samamoodi hingematvalt ilus olnud, kuid just värvide puudus toetab müstilisust, võimaldab terasemalt tegelaste emotsioonidele pühenduda ning jätab õhku vaataja enda kujutlusvõimele.
Filmis käsitletakse väga maiseid teemasid, nagu perekonnasuhted ja võõrandumine, majanduslikud raskused, väikelinna elu, sõda, kuid ei puudu ka teine, müstiline sfäär – seda sümboliseeribki eelkõige kummaline tagurpidikõndija. Kahe ja poole tunnise elamuse sisse mahub kohati ka natuke liiga venivaid kaadreid ja stseene, mille usutavasti oleks võinud täitsa rahus välja jätta, samas kostitatakse vaatajat üsna pööraste hetkedega, näiteks siis, kui Sora, isa ja tagurpidi kõndiv mees tantsivad ennastunustavalt tüdruku sünnipäevapeol. Need on ühtaegu nii kohatud kui ka ülihästi toimivad kaadrid. Samuti on suudetud hoida pinget kogu filmi ulatuses. Teost ei saa küll päris samasse ritta seada Jaapani vanameistrite Mizoguchi, Ozu või Kurosawa töödega, aga arvestades rahvusvahelist meeskonda, on suudetud luua siiski üks ääretult Jaapani-pärane film ning puudutada usutavalt ning inimlikult nii selle riigi ja inimeste minevikku kui ka olevikku.
Dominikaani päritolu režissöör Héctor M. Valdez toob vaatajani maalilise mustvalge pildikeelega, kuid tõsistest teemadest pajatava linateose. „Malpaso“ on tema kolmas, täispikk film, mis järgneb varem valminud lühifilmidele: dokumentaalile Kariibi rahvastest ja Dominikaani kultuurist pealkirjaga „República del Color“ (2015) ning romantilisele komöödiale „Melocotónes“ (2017). Sedapuhku on ta oma värske teose maailma esilinastuseks valinud just PÖFFi festivali, kus see võistleb põhivõistlusprogrammis.
Mal paso tähendab hispaania keeles valet käiku, valet sammu. Eraldi võttes tähendab mal halba ja paso võib lisaks sammule tähendada näiteks olnut, juba möödunut. Nende teemadega tegeleb ka film – mineviku varjud, mis mõjutavad tegelaste olevikku, ning teod, mis viivad tagasipöördumatute tagajärgedeni. Malpaso on aga ka linnake Dominikaani Vabariigi ja Haiti piirimail, kus segunevad ja põrkuvad nii kultuurid, keeled kui ka ühiskondlikud probleemid.
Lugu räägib 15-aastastest kaksikutest vendadest Cándidost ja Brauliost, kes elavad koos vanaisaga Malpaso lähistel keset mägesid ja tühjust. Braulio käib koos vanaisaga linnas turul sütt müümas, samal ajal kui Cándido kodu ja toidutegemise eest hoolitseb. Teda ei võeta kunagi Malpasosse kaasa. Põhjuseks on see, et ta on silmapaistvalt teistsugune. Cándido on nimelt sündinud albiinona ning vanaisa ja vend püüavad teda sedasi säästa kurjade pilkude ja jõhkra linnaelu eest. Kui aga vanaisa ühel päeval sureb, jäävad kaksikud omapäi ning neil ei jää muud üle, kui kolida Malpasosse. Nende elu muutub nüüd võitluseks ellujäämise nimel ning Braulio peab hakkama saama nii enda kui venna eest seismisega. Samal ajal näeb unistaja Cándido ehedaid unenägusid nende isa (keda kumbki elus kordagi kohanud ei ole) tagasitulekust.
Filmi tegevuskoht Malpaso asub enamikule eurooplastest ilmselt suhteliselt võõras piirkonnas. Dominikaani Vabariik, mis paikneb Kariibi meres asuva Hispaniola saare idaosas, jagab saart lääneosas asuva Haitiga. Läbi ajaloo on kahe riigi vahel olnud küllalt rüselemist ning võitlust territooriumi pärast. Neid pingeid peegeldab ka filmis nähtav halastamatu linnaelu, kus valitseb kohalik gangster La Cherna ning igaüks on väljas vaid iseenda eest. Kuritegelik olelusvõitlus tundub olevat osa igapäevaelust. Filmi tõetruudusele mõjub kindlasti hästi ka see, et autorid on otsustanud filmida päris lokatsioonides Dominikaani-Haiti piiri lähistel. Vaataja viiakse maailma, mis tundub ühtaegu nii reaalne kui omamoodi maagiline, ning me saame osa atmosfäärist, mis valitseb paigas, kus segunevad kultuurid, rahvused, keeled ja minevik. Peale hispaania keele kuuleme filmis palju ka Haiti kreooli keelt.
Filmitegijate otsus oma lugu mustvalgelt jutustada on osutunud sobivaks ja ka kõnekaks lahenduseks. Nagu piltki, on kaksikud väljanägemiselt kontrastsed – üks „must nagu öö“ ja teine „valge nagu kuu“, samamoodi nagu kirjeldatakse poeetilises muinasloos, mida Braulio vennale igal õhtul enne magamaminekut jutustab. Mustvalge pildikeel ei lase kaduma minna tegelaste ühelgi emotsiooninüansil. Samuti on olnud õnnestunud otsus kasutada peaosades mitteprofessionaalseid näitlejaid. Vennakesi kehastavad Ariel Diaz ja Luis Bryan Mesa, kelle rollid on mängitud tundlikult ja ausalt.
Režissöör Valdezi jaoks olevat „Malpaso“ tema enda sõnul senise filmiloomingu kõige isiklikum ja südamelähedasem film. Seda on ka ekraanil tunda. Olgugi et tegemist on üsna raske ja nukra teemaga, on üldine emotsioon pärast filmi vaatamist siiski pigem helge. Üldmulje on nii sisuliselt kui vormiliselt terviklik ning lõpp annab vaatajale ruumi veel omaette mõtteid mõlgutada ka pärast seda, kui ekraan mustaks läheb.
