Autor: Johanna Viskar

  • „Metsikud mehed”, vaoshoitud film

    „Metsikud mehed”, vaoshoitud film

    Ei, Johanna, kõik Taani filmid ei pea olema Dogma 95.
    Või nagu Dogma 95.
    Või üldse kuhugi sinna kanti.
    See on väga okei.

    Filmi „Metsikud mehed” peategelaseks on keskeakriisiga maadlev Martin, kes on otsustanud ängistavast olukorrast pääsemiseks põgeneda Norra ürglaantesse. Martin rajab endale mägedesse vägeva laagri, ta jahib toitu vibu ja nooltega ning riietub nagu tema ürgsed esivanemad. Kuigi kõik ei suju alati plaanipäraselt ja vahel tuleb mägikitse asemel süüa hoopis grillitud konna, on Martin siiski veendunud, et just selline elustiil on ühele tõelisele mehele ainuõige.

    Hetkeks, mil meie Martini loosse lülitume, on too Taani pereisa vist juba üsna pikalt keskeakriisi käes vaevelnud. (21-aastase noore naisena pean tunnistama, et ma ei ole sellel alal ekspert, nii et kahjuks tuleb siinkohal leppida vaid eeldamisega.) Aga vähemalt tundub, et otsus end karusnahkadesse riietada ja ürgseid meheinstinkte järgida on olnud üsna kaalutletud. Või vähemalt väga jäärapäine.

    Autorite valik alustada filmi hetkel, mil talumatu-hall-argipäev-ja-ängistav-pereelu-jne-faas on peategelasel juba läbitud, mõjus päris värskendavalt. Sellest, milline oli Martini elu enne kriisi, saame kaudselt teada peamiselt tema naise ja laste kaudu. Ja mõnest Martini emotsionaalsest monoloogist. Vaatajana oli selline infokogus taustaloo kohta tegelikult täpselt paras.

    Paraku jäi see dramaturgiline nüanss minu jaoks ainsaks värskuseks. Kui rääkida ülejäänust, siis on kõik Nordic-krimikomöödia kastikesed ilusti täidetud.

    Keskealine Taani mees on Norras ja tal on mingisugune kiiks, mis ei ole tingimata ühiskondlikult aktsepteeritav. Kolm Taani narkoärikat, kellest kaks on immigrandid ja kes on samuti puhtjuhuslikult sealsamas Norra mägedes. (Spoiler! Jah, meil on verine stseen relvade ja peksmisega kusagil hostelitoas.) Kohalik kolmeliikmeline ja natuke äpu politseimeeskond, sealjuures on politseiülema tutvustamisele pühendatud terve stseen, kus ta tanklas hot dog’i tellib.

    Suur osa naljadest on üles ehitatud taanlaste ja norrakate vahelisele keelebarjäärile ja teineteise kultuurilisele tögamisele. Või siis sellele, et Norra politseikoer ei saa täna tööle tulla, sest tal on vaba päev. Lühidalt öeldes jäi minu jaoks puudu isikupärast. Millestki värskest ja uuest. Millestki metsikust. Kuigi tegelased on üsna metsikud ja Norra mäed niisamuti, jäi loo jutustamises ja filmikeeles metsikusest paraku puudu.

    Kinno minnes lootsin salamisi, et ehk näen kinolinal natukenegi seda dogmalikku metsikust. Ehk just sellepärast pidingi pettuma. Mul on lihtsalt tunne, et olen sellist filmi juba näinud. Selliseid filme isegi. Sellele vaatamata julgen filmi soovitada ja nendin taas kord, et minu puhul ei ole kindlasti tegu sihtgrupiga.

    „Metsikud mehed” on ideaalne viis näiteks isadepäeva tagantjärele tähistamiseks. Või siis keskealiste naiste veinikal vaatamiseks. Või kui tahad lihtsalt istuda kinos ja koos saalitäie rahvaga naerda. Sest naerda tõesti saab. Mõnus light must huumor töönädala lõppu.

    Minge kinno!

    Autor: Johanna Viskar

    “Metsikud mehed“ (Vildmænd, 2021)
    Riik: Taani
    Kestus: 1h 44min
    Linastub PÖFF25 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Thomas Daneskov
    Stsenaristid: Thomas Daneskov, Morten Pape
    Produtsent: Lina Flint
    Operaator: Jonatan Mose
    Monteerija: Julius Krebs Damsbo
    Muusika: Ola Fløttum
    Osades: Rasmus Bjerg, Zaki Youssef, Sofie Gråbøl, Bjørn Sundquist

  • „Tõlkija“ – pühendusega rahumeelsetele protestijatele

    „Tõlkija“ – pühendusega rahumeelsetele protestijatele

    Vaatasin, et filmi pealkiri on „Tõlkija“. Olen ju tõlkimisega tegelenud, see võiks üks huvitav vaatamine olla. Pikemalt mõtlemata otsustasin, et selle filmi kohta kirjutan arvustuse. Selgus aga, et filmi peategelaseks on hoopiski tõlk, mitte tõlkija.

    Peensused peensusteks, päris ausasti üteldes hakkasin pisut kartma, kui selgus, et filmi põhitegevus toimub Süürias. Tean nimelt Lähis-Ida sündmustest piinlikult vähe. Minu ja ehk ka teiste kontekstikaugete vaatajate kergenduseks selgus aga linastusele eelnenud Q&A-s, et autorite taotluseks oligi luua film, millega suhestuksid ka vaatajad, kes Süürias toimunu ja toimuvaga tingimata kursis ei ole. Loomulikult oleks teadmised Lähis-Idast filmi mõistmisele kaasa aidanud, samas võib siiski öelda, et autorite taotlus õnnestus ja film läks korda ka lihtsalt loona.

    Sami tegi aastal 2000, mil ta töötas olümpiakoondises araabia-inglise tõlgina, saatusliku keelevääratuse. Üksteist aastat hiljem puhkeb Süürias revolutsioon ja Austraalias eksiilis elanud Sami otsustab kodumaale naasta, et vabastada oma vend, kes rahumeelsel meeleavaldusel oli arreteeritud. Kuigi keelevääratus ise on Lääne vabas meediaruumis pea märkamatu tähtsusega, rullub sellest lahti poliitiline põnevik, millest ei puudu ei snaiperid katustel, kuulirahe, protagonisti lähedaste surm jne … Küll aga puudub ebainimlikult atleetlik peategelane, kes järgmisele missioonile sõites ajaviiteks laevatekil toru küljes lõuga tõmbab. Eepilises üldplaanis, võiks siinkohal veel lisada.

    John David Washingtoni asemel on peategelaseks Ziad Bakri kehastatud tõlk Sami, kes jookseb nagu tavaline inimene, peidab end kuulirahe eest auto taha nagu tavaline inimene ning kardab ja leinab nagu tavaline inimene. Kõhedust tekitavalt tuletab Sami lugu meelde, et snaiperid katustel ongi päris. Samas tõmbab Sami inimlikkus vaataja tõeliselt filmi kaasa ja tutvustab seeläbi eri ühiskonnakihtidest inimeste olukorda Süürias, jõukatest valitsussoosikutest luksushotellis hurtsikus elavate meediakorrespondentideni.

    Süüria inimeste olukorra kõrval on läbivaks teemaks rahumeelsed protestid. Film portreteerib Assadi-vastaseid protestijaid, kes soovivad sõnadega riigikorda muuta. Valitsus aga surub meeleavaldused veriselt maha. Autorite seisukoht jääb siiski selgelt rahumeelsust pooldavaks, veriseimaid stseene näidatakse vaatajale telefoni- või arvutiekraanilt.

    Stiililt on „Tõlkija“ paraku laialivalguv ja filmikeelelt ehk liiga hollywoodlik. Ka suured hüpped ajas ja kronoloogias mõjuvad natuke seriaalilikult. Siiski julgen öelda, et kinosaalis istudes kaalusid lugu ja selle kaasahaaravus puudused üles ning ebamäärane stiil ei suutnud rikkuda positiivset vaatamismuljet. Tegijate taotlus teavitada vaatajaid Süüria inimeste olukorrast ja seeläbi toetada rahumeelseid protestijaid läks niisiis igati täkke. „Tõlkijat“ ei tasu peljata selle tõttu, et ei teata kuigi palju Lähis-Idas toimuvast. Pigem just vastupidi – soovitan eriti vaatajale, kes tunneb, et peaks end teemaga kurssi viima.

    Autor: Johanna Viskar

    “Tõlkija“ (The Translator, 2020)
    Riik: Süüria, Prantsusmaa, Šveits, Belgia, Katar
    Kestus: 1h 45min
    Linastus PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöörid: Rana Kazkaz, Anas Khalaf
    Stsenaristid: Rana Kazkaz, Magali Negroni
    Produtsendid: Nicolas Leprêtre, Raphaël Alexandre, Anas Khalaf
    Operaator: Eric Devin
    Monteerija: Monique Dartonne
    Osades: Ziad Bakri, Yumna Marwan, David Field

  • „Öö annab armu“ – guudbaiiii, Dubaii

    „Öö annab armu“ – guudbaiiii, Dubaii

    Olen kuueaastane. Vanemad on sõpradel külas. Veinipudel saab tühjaks, kohe avatakse uus. Suurte inimeste jutud. Aeg venib kohutavalt. Tahaksin magada, aga ei saa. Jauramine on tunde ja tunde kestnud. Nüüd läksid nad tülli. Tahaks lihtsalt koju.

    ***

    „Öö annab armu“ režissööri Mika Kaurismäki algne plaan oli film üles võtta Dubais. Saabus aga kevadine koroonalaine ja sõit Emiraatidesse tuli ära jätta. Kuna film oli juba pikemalt töös olnud ja näitlejad rollides sees, otsustati lugu pisut ümber kohandada ja tuua see kodusesse Helsingisse, Corona-baari.

    Lugu ise on lihtne. Valla sotsiaaltöötaja on enese teadmata tapnud ära naist ja last ahistava nartsissistliku mehe ning uitab mööda öist linna ringi. Ta satub Corona-baari, kus kaks sõpra, arst ja baariomanik, oma eluolu teemadel vestlevad. Seejärel jauravad nad kolmekesi koos, avavad veinipudeli veinipudeli järel. Juba piisavalt napsine, seletab sotsiaaltöötaja tapatöö tagamaid. Muuhulgas põikab läbi kamp noori, kellest igaüks (vastutasuks laulu eest) Corona-pudeli saab. Ja siis ilmub välja arsti naine, paarike tülitseb natuke, jõuab hommik ja film saab läbi.

    Too küllaltki lihtne, eriliste plot-twist’ideta lugu on aga mähitud sügavale keskealiste Soome meeste filosoofilis-jauravasse vestlusesse. Arutletakse elu tõdede, keerdkäikude ja muidu (näitlejakolmikule eakohaste) probleemide üle. Esimene tegelane peab pandeemia tõttu tõele näkku vaatama ja tõsiselt kaaluma vanaisa mälestuseks rajatud baari sulgemist. Teine mees pole oma pojaga aastaid suhelnud, ta tütar on teismeline … jaaa lisaks on suhe naisega külmaks muutunud. Kolmas, nagu eespool mainitud, tappis emotsiooni ajel ära mehe, kes terroriseeris mõrvari poolt armastatud naist.

    Film põhineb pea täielikult improvisatsioonil. Ja seda on tunda. Näitlejad teadsid vaid enda mängitavate tegelaste taustalugusid. Kaurismäki oli ise küll stsenaariumi kaasautor, kuid paberile pandud lõpptulemust otsustas ta enne võtteid mitte lugeda. Režissöör tahtis teada sama vähe kui näitlejad, tahtis üllatuda. Loo kulgu aeglustasid ehk enim lause- ja mõttekordused. Ja aeglusest tingituna vaatajale kahjuks erilisi üllatusi ei jätkunudki. Seega tekkis tunne, et oleks võinud ehk sama sisu pooleteise tunni asemel poolega edasi anda. Mis tast venitada?

    Stsenaristikatudengile on Kaurismäki šedööver vägagi illustreerivaks näiteks, mis juhtub siis, kui filmidialoog on täpselt nii sõnatihe ja mõttehõre kui tegelik, tavaelu vestlus. Rajades stsenaariumi vaid dialoogile, mis kõlab just nii, nagu mina ja sina, vanad sõbrad, oleksime just tänaval üle pika aja kohtunud, on tõenäoliselt tulemuseks üks väga veniv ja kohmakas linateos. Aga tegelikult, mis siis ikkagi juhtub, kui kirjutatud dialoogi asendab täielikult näitlejate improvisatsioon? Antud juhul võttis see tõik küll filmilt tema filmilikkuse, samas muutus film omamoodi simulatsiooniks. Mitte simulatsioon nagu teesklus või pettus. Simulatsioon nagu kosmoselennu simulatsioon. Tõsi küll, mitte ehk nii grandioosselt.

    Siiski rändasin vaatajana 2020. aasta koroonakevadesse, istusin (ja igavlesin) keskealiste Soome meeste jauramise saatel hea poolteist tundi. Seda veel kinnisest ruumist välja pääsemata. Olin päriselt Helsingis, koroonaajal, Corona-baaris. Annan filmile armu. Olen üsna kindel, et vähemalt minu jaoks kasvab „Öö annab armu“ väärtus ajas. Kui kunagi on tarvis seda päris esimest koroonakevadet meenutada, siis pöördun Mika Kaurismäki filmi juurde kindlasti tagasi.

    Soovitada ei julge, aga mittesoovitada ka mitte. Vaadake ja arvake, emotsiooni saab kindlasti.

    ***

    Ei tea, see võib olla puhtalt mingi minu enda teema, aga mu mälestustes on üks korralik laoriiulitäis just neid ülalkirjeldatud hetki – õhtu edenedes üha enam svipsi jäävate täiskasvanute jutumulina saatel igavlemine ja kojumineku ootamine. Ehk lapsepõlvest meelde jäänud ebamugavustundest ootasingi kinosaalis nii kangesti, millal juba koju, ükskord koju saab.

    Autor: Johanna Viskar

    „Öö annab armu“ (Yö armahtaa, 2020)
    Riik: Soome
    Kestus: 1h 30min
    Linastub PÖFF24 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Mika Kaurismäki
    Stsenaristid: Mika Kaurismäki, Sami Keski-Vähälä
    Produtsent: Mika Kaurismäki
    Operaator: Jari Mutikainen
    Monteerijad: Mika Kaurismäki, Eero Tammi
    Osades: Timo Torikka, Pertti Sveholm, Kari Heiskanen, Anu Sinisalo