Autor: Eiden Lass

  • 5 vana filmi uueks aastaks!

    5 vana filmi uueks aastaks!

    „Stage Door“ (1937)

    Kuigi igasugune meelelahutusvaldkonna kritiseerimine oli tol ajal skandaalne ja filmi tegemine ilma klassikalise romantilise loota samuti julge, on film „Stage Door“ just selline ja veel enamgi – lugu on ebatavaliselt naistekeskne. Unustatud on igasugune naistevaheline konflikt mehe tähelepanu saamiseks ja naistegelased pole loodud ainult vaataja silmarõõmuks. Filmi tegelased hoiavad kokku ja toetavad üksteist väga sarkastilisel, kuid sisimas hoolival viisil.

    „Stage Doori“ dialoogi on väga tore kuulata, see on kiire ja täis kavalaid nalju. Üleüldse on see väärt vaatamine, kui on soovi saada vanast Hollywoodist suhu mingi teistsugune maik.

    Sellest filmist kirjutan pikemalt siin

    „Mildred Pierce“ (1945)

    Kui rääkida vanemast kinost, siis peab rääkima noir’ist.

    „Mildred Pierce“ on aga võrreldes klassikalise noir’iga päris teistsugune juba sellepärast, et peategelaseks on naine. Tegu ei ole masenduses detektiiviga, vaid pereema ja restoraniketi omanikuga, kelle teine abikaasa mõrvatakse. Lõbus on jälgida lugu naisest, kes on niivõrd sihikindel ja vankumatu. Mis juhtus ta elus, et ta nüüd mõrvaga seotud on? Mida või keda ta varjab?

    „What a Way to Go!“ (1964)

    Kui teile meeldis Shirley MacLaine filmis „The Apartment“, siis saab tema mängu nautida ka selles koomilises muusikalis.

    Ühte filmi on pandud mitu lugu tema traagilistest suhetest meestega, kes kõik on lõpuks üht- või teistpidi rahast hullunud. Muusikali suurimaks tugevuseks on erinevates stiilides tehtud muusikalised numbrid (näiteks on üks neist filmitud kui tummfilm) ja MacLaine’i tegelase kantud ekstravagantsed ning vägagi absurdsed kostüümid.

    „Baby Face“ (1933)

    Üks enim unustatud perioode vanast Hollywoodist on aeg enne Haysi koodi. Selle aja skandaalsus kukutas tsensuurita filmitööstuse peale hauakivi ja just nimelt sellepärast on tolleaegseid filme nii tore avastada.

    „Baby Face“ on üks nendest filmidest, mis tõesti panid „moraalsed kristlikud mehed“ paanitsema. Nimelt on filmis tegelane, kes ilma süümepiinadeta kasutab mehi ära ja ronib niimoodi sotsiaalse redeli tippu. Hiljem näidatakse ainult mehi nii salakavalatena – kui isegi, sest koodi järgi pidi filmis kõik moraalselt halb karistatud saama. Film pole ka pikk, seega kui on soov avastada täiesti teistsugust perioodi kinoajaloos, on see film sellele heaks alguseks.

    „What Ever Happened to Baby Jane“ (1962)

    Haysi koodi ajastu lõpupoole kerkis vanas Hollywoodis korraks esile selline nähtus nagu hagxploitation, mis sai alguse sellest filmist. Tavaliselt tegutsesid neis filmides vanemad naised, kes ei olnud oma vanaduse või ühiskondliku positsiooniga rahul. See oli tore viis ka veidi vanemad näitlejad taas kinoekraanile tuua, kuigi nende originaalsus ei olnud just kõige suurem. Siiski on selle trendi kõige esimene film väärt vaatamist, see on toredalt campy ja selles näitlevad kaks vana Hollywoodi suurimat tähte: Bette Davis ja Joan Crawford.

    Kogu film on absurdne ning parajalt segane, aga samal ajal pungil pingest tegelaste vahel, mis loob vaatamise ajal sisimas korraliku ärevustunde. Kuni filmi lõpuni on raske ennustada, kuidas olukord lahendatakse ja kumb (kas Davise või Crawfordi) tegelane „võidab“.

    Sisutoimetaja: Mari Lepp

    Keeletoimetaja: Sirje Nilbe

  • „Stage Door“ kui vana Hollywoodi peidetud tagauks

    „Stage Door“ kui vana Hollywoodi peidetud tagauks

    Üks suurimaid probleeme vanade Hollywoodi filmide juures on olnud meestekesksus: meeste lugusid prioriseeritakse ja nendevahelised suhted on näidatud tähtsamana. Kaks meest võivad olla sõbrad, juua kõrtsis viskit ja rääkida elu probleemidest. Kaks naist peavad omavahel võistlema ühe mehe tähelepanu nimel või muudmoodi tülitsema. Kasutamata jäetud potentsiaal on niivõrd suur, et peale mõne filmi vaatamist muutub see lihtsalt kurvaks.

    Kui mehed on filmis mitmetahulised tegelased, siis naised täidavad funktsiooni, olles silmarõõm, armuke või see üks kuri lits. See aga ei tähenda, et ei ole olemas erandeid. Üks neist on „Stage Door“, 1937. aastal tehtud film, kus pearolle mängivad Katharine Hepburn ja Ginger Rogers.

    Film vihjab ka rikaste privileegile, mis tahes-tahtmata nendega kaasas käib: peategelane Terry (Hepburn) on ülemklassi kuuluvast perest, aga otsustanud pereäri asemel tegeleda näitlemisega. Tema isa Henry ei toeta tütre karjäärivalikut, mistõttu annab Terry talle lubaduse, et kui tal läheb laval halvasti, tuleb ta tagasi koju. See omakorda innustab Henryt salaja muretsema oma tütrele nõudliku lavarolli, et too kiiremini põruks ning koju naaseks. Terry ei ole hea näitleja ja sedasama rolli on juba kaua sihtinud temaga samas majas elav Kay. Paratamatult ei ole Kay püüdlikkus ja hea näitlejatöö aga tuhkagi väärt suure rahasumma kõrval, mida Henry on valmis maksma lavastuse produtsendile.

    Kuigi Terry ei kasuta ise oma raha rolli väljaostmiseks, käib jõukus temaga siiski kaasas. See annab talle lihtsamini võimalused, mille saamiseks kõik teised peavad rohket vaeva nägema. Tema üks suurimaid vigu ongi see, et oma naiivsuses ei suuda ta märgata oma privileegi. Keegi teine ei saaks käituda nii nagu tema. Isegi kui keegi Terryt tema käitumise tõttu ei palkaks, ei nälgiks ta tänaval surnuks, sest saab minna tagasi isa juurde, kus teda ootab soe maja ning hea palgaga töö.

    Oma ilmselge rikkuse tõttu on Terryl algul teiste majas elavate naistega raske sidet luua. Nad ei suuda mõista, miks keegi valib elu, kus hea toit on napp ning oma ruumi peab jagama kellegi teisega. Terry mõjub naiivsena, sest kõik teised on juba aastaid otsinud endale tööd ja nüüd seisab nende ees tegelane, kes tundub olevat nii kindel, et tema on see erand. Vaatamata sellele teiste suhtumine Terrysse filmi vältel soojeneb ning tal on oma toakaaslase Jeaniga (Rogers) päris huvitav dünaamika.

    Samamoodi näidatakse pidevalt ühtsust ja kokkukuuluvust teiste naiste vahel, väljaspool nende suhet Terryga. Isegi kui dialoog on sarkasmi või riivavaid ütluseid täis, on aru saada, et tegelikult ei soovi keegi neist üksteisele halba.

    Nutikas sõnavahetus on naljakas ka 89 aastat hiljem. Ühtlasi on dialoog filmis väga kiire (ehk isegi liialt, ilma subtiitriteta võib hätta jääda) ja keegi ei jää kellelegi alla – tüdrukutevaheline mängulisus ei peatu pea kunagi.

    Veel üks tore aspekt filmi juures on see, et loos ei ole oluline klassikaline romantika. Mitte et romantikal midagi viga oleks, kui film on hästi kirjutatud, aga väga tihti on naistegelased selle kõrvalmõjuna pealiskaudsemad tegelased. Loomulikult mainivad kõrvaltegelased oma peikasid ja ka Terry ning Jean satuvad olukorda, kus nad võiksid justkui armuda ühte produtsenti. Aga see film üllatab mind, kui Terry jääb truuks oma eesmärgile meest ära kasutada ja Jean armastab pigem produtsendiga kaasnevat kindlust ning mugavust, hiljem isegi sellest ära öeldes.

    Väga tore on näha, kuidas film nii vankumatult keskendub naistegelastele ja nende eludele väljaspool mehi ning romantikat – kõigele sellele, mida vanasti ekraanil kuigivõrd ei nähtud. Peategelane on intrigeeriv, ta on iseseisev ning kindlasti natuke ignorantne ja seetõttu teeb, mida iganes tahab, vahel oma otsuseid korralikult läbi mõtlemata. Ta on julge ja kasutab kavalust, et ka naistemehest produtsent teda tõsiselt võtaks. Mõnes mõttes meenutab film sääraselt isegi pre-code Hollywoodi filme oma ootamatute tegelaste ja jutustamisviisiga. Kuigi film on juba seesugusena igati tore, paneb see mõtlema – milline oleks „Stage Door“ olnud, kui oleks tehtud ainult paar aastat varem?

    „Stage Door“ ongi nagu kuhugi lava taha ärapeidetud nähtamatu uks. Seda avades on võimalik mõista, et ehk ei olnud selle aja Hollywood üldsegi niivõrd konservatiivne, kui võiks arvata. Samuti suudab see film tõestada, et ka tolleaegses filmikunstis eksisteerisid huvitavad naistegelased, isegi kui sääraseid filme võib olla raskem leida.

    “Stage Door” 1937

    Riik: Ameerika Ühendriigid

    Kestus: 1h 32min

    Režissöör: Gregory La Cava

    Stsenarist: Morrie Ryskind, Anthony Veiller ja Edna Ferber

    Produtsent: Pandro S. Berman

    Operaator: Robert De Grasse

    Osades: Katharine Hepburn ja Ginger Rogers

    Toimetaja: Mari Lepp

  • „Täismäng paradiisi“ on paar hotelli ja golfirada kellegi kodu asemele

    „Täismäng paradiisi“ on paar hotelli ja golfirada kellegi kodu asemele

    „Täismäng paradiisi“ on paar hotelli ja golfirada kellegi kodu asemele

    „Täismäng paradiisi“ („18 Holes to Paradise“) räägib inimeste õigusest oma maale ja oma kodukandile. See teeb seda sellisel peenel viisil nii, et publik ei pruugi isegi kohe aru saada sellest, et kahel peategelasel kolmest on suur privileeg. Säärases teadmatuses pannakse meid alguses nende kõigi argistele probleemidele kaasa tundma.

    Film algab rikka perekonna vanima õe Francisca perspektiivist. Nimelt tahavad tema õde ja vend müüa nende vanemate ehitatud suvekodu ja tema on üks ainsaid inimesi, kes selle otsusega ei nõustu. See ei ole niivõrd seotud armastusega maa või sealsete kohalike vastu, vaid pigem mineviku nostalgiaga ja sooviga ka tulevikus enda pere sinna suvitama viia. Ehk on selline hoiak parem kui lihtsalt soov mõisa eest raha teenida ning Francisca kindlasti on kohalike vastu lahkem kui tema õde, aga vaatamata sellele ei ole tal suuremat huvi sealse kultuuri või rahva vastu. Kui kauguses käivitub tuletõrjealarm, näeme suure põlengu aeglases kasvus lugu naisest, kes võitleb oma lapsepõlvekodu eest, mitte kohalikke ega loodust, mis niisamuti on ohus.

    Pärast kõike seda suitsu oleme me aga järsku päevavalges. Korraks tekkis moment, mil isegi arvasin, et imekombel kustutati tuli ära ja saabus järgmine päev. Seejärel sain aga aru, et algas sama lugu, nüüd aga läbi Francisca õe Catarina vaatevinkli. See on täis põlgust peaaegu kõige vastu. Ta vihkab maaelu, vihkab katkiseid asju ja vihkab kohalikke, nende elustiili ning seda, kuidas nad elatist teenivad. Loomulikult pole Catarina elu probleemitu: tal on raskused oma abikaasaga ja tal puudub raha, et teha eluga seda, mida soovib. See kõik laseb naisel ka ignoreerida tema ümber laialivalguvat maailma. Kui loodus on otseses mõttes tulnud tema elustiili hävitama, saab ta ka aru, mis kõik tal oma ignorantsuse ja kangekaelsuse tõttu märkamata on jäänud.

    Kaks esimest lugu on vajalikud kolmanda ja viimase taustaks, mis on filmi tähtsaim, aga ka kõige liigutavam osa. Seetõttu, et varasemalt on olnud peamine fookus mõisal kui objektil, on võimalik see dekonstrueerida selle ahnuse ja ignorantsusena, mis ta tegelikult on. Viimane osa jutustatakse Susana vaatenurgast: tema ema on töötanud mõisas abilise ja teenijana kümneid aastaid ning ka Susana ise on teda seal palju aidanud. Samas isegi kui ta on perekonna lapsi aidanud üles kasvatada ja seda veel äärmiselt väikese tasu eest, ei võeta teda arvesse, kui arutletakse mõisa müügist teenitud raha jagamise üle. Pärast mitmeid katseid sel teemal õdede ja vennaga vestelda saab Susana aru, et neil ei ole tegelikku austust Susana, tema ema ja muude abiliste vastu. Nende kümnete aastate eest võiks ta palka kokku saada rohkem kui kakskümmend tuhat eurot, mis vaevu vastab ühe või kahe aasta miinimumpalgale, eriti veel, kui mõisa saab müüa vähemalt paari miljoni eest. Aga ei, kuidas küll võivad need aastakümneid töötanud inimesed nii palju nõuda?

    Suure tulekahju ajal muutuvad rikka perekonna probleemid veelgi mõttetumaks. Samal ajal kui nemad ohutult oma mõisas peituvad, on kohalikud tuld kustutamas, oma maad kaitsemas. Nemad on need, kes kannatavad enim. Nemad kaotavad oma päris kodud, mitte ainult uhke suvemaja, mida niikuinii müüa tahetakse. Neil on hiljem raske endale uus elamine leida. Lõpuks tekib küsimus, kellel on suurem õigus oma maale? Inimestel, kes seal vaevu aega viidavad ja kes ei tea sealsest kogukonnast midagi, või neil, kes seda maad päriselt austavad ja kaitsevad? Müüdud maa peale tõenäoliselt ehitatakse hotell või golfiala. Kurb on näha, kuidas maa, millega võiks teha nii palju saab sellise labase kasutuse. 

    Samal ajal ei ole kohalikel maad, neil ei ole ressursse ja neil ei ole austust. Isegi kui Susana kohalikke kindlast surmast päästab, tuues nad kõik mõisa varju alla, karjub kahe õe vend nende peale, et nad mingi hinna eest ei tohi istuda tema isa toolis, olla nende „auväärses“ toas ja võtta liiga palju ruumi. Tema jaoks on objektidel inimestest suurem väärtus. Seda on päris kummaline näha, kuidas täiesti tavalistest tegelastest saavad filmi lõpuks rikkuritest jõhkardid.

    Filmi lõpus on stseen kõigist koos, tule eest varjumas. Pärast kolmandat lugu on üleminek sinna igati loogiline ja sujuv, ehkki juba selle viimase akti alguses on tunda olukorra suuremat ohtlikkust. Muusika pidevalt tuletab seda meelde ning panused mõjuvad koheselt palju kõrgemana – ja nüüd on jõutud selle loo haripunkti. Stseen on lahendatud aegluubi ja kohati personifitseeritud muusikalise palaga. Kui keegi karjub, ei ole seda kuulda helis, vaid muusikas. Ega sellist momenti, kui tuli on ukse taga, ei saagi kogeda täiesti reaalajas ja aegluubi kasutamine tundub igati loogiline. Kes teab, kas need on nende tegelaste viimased elumomendid. Ehk kõik ongi tõepoolest aeglane, kui hävingu äärel oodatakse lunastust.

  • Šarmantne jaburus filmis „Sinisest sinisem“

    Šarmantne jaburus filmis „Sinisest sinisem“

    Šarmantne jaburus filmis „Sinisest sinisem“

    „Sinisest sinisem“ („The Blue Trail“) on siiani üks vaimukamaid eneseleidmise lugusid, mida olen ekraanil näinud. See absurdne film on suudetud teha paeluvaks oma ühiskonnakriitika ja mingi teatud õrnusega, vaatamata potentsiaalselt jaburale süzeele. Kõik filmi elemendid on omaette seisvalt tugevad. Mitmeid kadreeringuid võiks igavesti tõlgendada, montaažis on langetatud huvitavaid valikuid ning ka helidisain on väga tore kõikide oma rütmistamiste, POV-helide ja muude detailidega.

    Film algab erinevate logode taustal peale loetud tekstiga, millega efektiivselt tutvustatakse meile seda maailma, kus peale kindlat vanust saadetakse vanainimesed elama kolooniatesse ja neil on igasuguste rahaliste kulutuste jaoks vaja oma lapse (ehk siis nende eest vastutava isiku) luba. Käimalükkav sündmus järgneb üpris koheselt, pärast sissejuhatavat montaažiepisoodi, mil peategelane Tereza, 77-aastane vabrikus töötav ning elujõudu täis olev naine, lastakse töölt lahti. Kõigepealt näidatakse meile tema igapäevast elu, mille konkreetsust ja banaalsust ta pigem naudib, kui ei naudi, ning seejärel selle rutiini kadumist. Mida ta peaks kogu päev tegema, kui ta tööl käia ei saa? Selline järsk situatsiooniga harjumine on päris rõhutatud liin filmis. Pidevalt on olukordi, mis seda nõuavad, ehkki selle esimese muutuse šokk on Tereza jaoks kõige suurem.

    Selles filmis tutvustatakse varakult palju erinevaid elemente ja reegleid, mis hiljem naasevad, näiteks niinimetatud inspektsioonikaubik või harrastusmängud loomadega. Võib-olla on see nii märkimisväärne minu jaoks seekord nende rohkuse tõttu, mis teeb ka sellevõrra lõbusamaks ülejäänud filmi ja suurendab kontrasti selle esimese poolega, kus peategelane on rangemeelne, paindumatu ja kinnine kõige suhtes.

    Kontrastsusest rääkides – see film lausa armastab seda. Situatsioone ning olukordi kõrvutatakse pidevalt, selleks kasutatakse kavalalt kaameratööd, montaaži ja lõbusaid lavastuslikke lahendusi. Kui ühes kohas on inspektsioonikaubikus istuva vanainimesega tehtud üldplaan selle kõrvalt, et muuta seda situatsiooni impersonaalsemaks, siis hiljem näeme me seda keskplaanist ja otse tagant, koos võrekastis istuva häbi ja alandatust tundva peategelasega. Alguses ei olnud see kaubik meie peategelase mure, vaid miski, mis oli temast väga kaugel. Nüüd aga on selle ühiskonnakorralduse tõttu tema see, kes seal kõigile nähtaval istub. Samuti kui me näeme reklaami ilusast elamurajoonist, on see kaadris ümbritsetud kulunud majadest ja üleuputatud teedest. Nõnda töötab see kommentaarina, kuidas vana kõdunev ümbrus peaks peidetud olema, ära pandult, täpselt nii, nagu vanainimesed selles filmis.

    Tereza esimene, kuigi mingil määral sunniviisiline enda seatud reeglitest ja rangusest lahti laskmine toimub, kui ta kohtub paadijuhi Caduga ja asub temaga Amazonase jõel reisima. Terezal on eesmärk vähemalt korra enne kolooniasse minekut lennukiga lennata, aga ükski ametlik koht ei müü talle piletit ilma tema tütre nõusolekuta. Cadu on tema vastand, väga vaba, mis automaatselt loob nende kahe vahele hea dünaamika. Ootamatu katkestuse tõttu peavad nad teekonnal veetma rohkem aega koos, kui oli plaanitud. Pärast pikemat passimist leiavad nad ühe sinise teo: sellel nälkjal peaks olema võime tulevikku ennustada, kui temalt tilkuvat vedelikku silma pigistada. Tereza reaktsioon on turtsatada, mis tulevik üldse vanadel inimestel on. Ta väidab, et ei usalda piisavalt uskumust teo kohta, sest oht jääda pimedaks või saada mingi muu mürgistus tema arust seal ikkagi on.

    Kuigi Cadu ja Tereza teed lahknevad järgmisel päeval, on mingi õrn muutus temas juba alguse saanud. Selle ja filmi teise poole vahel jõuab Tereza oma algsest eesmärgist loobuda ja üritab veel korra ühiskonnaga leppida, kuid teel kolooniasse saab ta aru, et selline isikliku autonoomia puudumine, mis seal nõutud on, pole temale. Seejärel põgeneb ta päriselt ära, mitte ainult lühema reisi jaoks nagu varasemalt, ja kohtub varjupaika otsides ühe nunna Robertaga. Või pigem nagu võlts-nunnaga. Robertal on reisimiseks omaenda väikelaev ning ta teenib raha digitaalseid piibleid müües. Kolooniasse sattumisest pääses ta enese välja ostmisega.

    Tigu jõuab tagasi Tereza juurde ühel õhtul, mil nad mõlemad otsustavad lõõgastuda ja üleüldiselt elu nautida. Seekord on aga Tereza see, kes nälkja kasutamist lõpuks soovitab ja ka oma tuleviku vastu huvi tunneb, olles vabanenud varasemast reeglistikust, mis teda kogu elu oli tagasi hoidnud. Seega läbi selle protsessi muutub tigu vabaduse metafooriks. Pärast seda võtab Tereza riske, mida ta varem eales ei oleks võtnud, ta on iseseisev ja ka otseses mõttes võitmatu. See on tema teekonna kulminatsioon, koos Robertaga tunneb Tereza end viimaks piisavalt ohutult, et lasta lahti teda ennast piiranud põhimõtetest.

    Terezal pole kunagi kedagi sellist olnud. Nende kahe naise sõprust oli selline rõõm jälgida, seest läks kuidagi soojaks. Tegelikult võiks isegi siit veel rohkemgi välja lugeda: mingisugusel tasemel homoerootika tundus valdavat päris mitut nendevahelist stseeni ja internetti sirvides ei tundu olevat ma ainuke, kes sellest kinni haaras.

    Filmi haripunktiks on aga Tereza jaoks suurima riski võtmine. Otsuse ohtlikkust märgistatakse koheselt kaadris oleva rooliruumi punase värvusega hetkel, mil ta otsustab laevaga minema sõita. Ilma liialt ütlemata, mis järgneb, on kahe kuldkala vaheline võitlus. Pinge on täiesti laes, tõenäoliselt hoidsin ma isegi oma hinge pooleldi kinni, ja samal ajal on see situatsioon kuidagi nii… totter. Mitte üldsegi halval viisil. See on šarmantne, visuaalselt imeline ja see on jabur. Sama saab öelda filmi kohta tervikuna. Lugu võib olla küll absurdne, aga see on samuti pungil emotsioonist, haprusest, avastustest ja – õigetel aegadel – pingest. Film jookseb montaaži poolest igati sujuvalt ilma kuskil takerdumata, selle pikkus on täpselt õige. Paadisõidud ei muutu vaatamata nende rohkusele kunagi igavaks, miski, millele kindlasti aitab kaasa imeline kaameratöö. Kogu filmielamus oli meeldiv ja ega ma ei oskagi sellele midagi ette heita.

    „Sinisest sinisem“ on selline film, mille juurde ma kindlasti naasen. Ehk muutub ta minu jaoks isegi mingisuguseks comfort-filmiks oma üldise sooja tooni tõttu. Lõpuks saan ma olla ainult rahul, et minu üks esimesi tutvumisi Lõuna-Ameerika kinoga on olnud niivõrd nauditav.