Autor: Carmen Laurend

  • BFMi 14. lennu filmitudengite adaptatsioonifilmide kassett “Põgenikud”

    BFMi 14. lennu filmitudengite adaptatsioonifilmide kassett “Põgenikud”

    Kolmel aprillikuu õhtul on kõikidel huvilistel võimalus seada sammud Supernova kinosaali, kus tulevad näitamisele BFMi filmikunstitudengite teise kursuse tööd – adaptatsioonid. Kuus erinevat lühifilmi, mis kõik põhinevad Eesti autorite novellidel või on neist inspireeritud. Linastused toimuvad 15., 17. ja 21. aprillil. Täpsema info linastuste kohta leiad SIIT.

    Allpool väike ülevaade linastuvatest filmidest ning nende valmimisest.

    “PALVE”

    Isa vanas kalurikuuris aega veetev Jakop satub dilemma ette, kui kohalik külamees toob tema juurde umbkeelse naise. Naine on täiesti kindel, et ta on toodud Soome lahe äärde. Tegu on aga Peipsi järvega. Jakop ei suuda naisele selgitada, et tegu ei ole merega ja et teisel pool vett on hoopis seesama Nõukogude Liit, mitte Soome. Naise soov üle lahe minna on aga nii suur, et ta keeldub seda uskumast. Jakop peab otsustama – kas viia noor naine üle järve või mitte?

    Filmitegijate kommentaar: 
    Lühifilm „Palve“ on inspireeritud Martin Alguse novellist „Põgenikud“. Novell paelus paljusid tudengeid ning soov sellest lühifilm teha oli suur. Tegemist on maagilise ja kujundliku lühifilmiga, kus on seotud kunstiline operaatoritöö ja personaalne lugu armastusest ja otsuste tegemisest. Film on looliselt võluv ja romantiline, tuues vaatajani Jakopi heitluse – kas viia noor umbkeelne naine üle vee või mitte?

    Põhimeeskond:
    Produtsent: Lennart Mathias Männik
    Stsenarist: Johanna Viskar
    Režissöör: Elis Rumma
    Operaator: Joosep Ivask
    Kunstnik: Gete Tiirats
    Montaažirežissöör: Viivika Vassar
    Helirežissöör: Timo Kiirend

    Kaader filmist “Palve”
    Foto filmi “Palve” võtteplatsilt

    “ÜLE PIIRI”

    Venna surma tõttu üksinda Peipsi-äärsesse majja jäänud Jakop peab otsustama, kas tema hoovile toodud põgenikud on võimalus, kuidas oma eelnevad patud lunastada või hoopis uue mootori tarvis raha saada.

    Filmitegijate kommentaar:
    Martin Alguse novell „Põgenikud“ jäi silma oma karguse ning peidetud poeetilisuse poolest. Loo tuumaks on inimesed, kes võitlevad enda tumedama poolega, varjates oma valesid nii teiste kui iseenda eest. Kuigi loo tegevus toimub nõukogude ajal, ei jää sealne maailm kaugeks ja kõnetab ka praeguses geopoliitilises olukorras. Enesekesksus, millega peategelane loos võitleb, ei ole inimestest ajaga kadunud ning tänapäev pakub selle näitamiseks vaid uusi viise.

    Põhimeeskond:
    Produtsent: Henry Laasalu
    Stsenarist: Marian Vridolin
    Režissöör: Franz Malmsten
    Operaator: Markus Muide
    Kunstnik: Kaisa Tamme
    Montaažirežissöör: Kadri Ligi
    Helirežissöör: Andreas Jõesaar

    Kaader filmist “Üle piiri”

    Foto filmi “Üle piiri” võtteplatsilt

    “MITTE NÄKKU JA MITTE VÄGA VALUSALT”

    Slava ärkab endale tundmatus paigas lõikava peavalu ning killustunud mälestustega eilsest. Peagi toimetatakse ta kummalisse raviasutusse, kus selgub, et sealses maailmas on meessugu ammu välja surnud. Düstoopiliselt mõjuv naistemaailm sunnib teda aga lõpuks enda emotsioone seedima ning tunnistama. Film kulgeb kaootilise, emotsionaalse teekonnana läbi Slava fragmenteeritud tundemaailma, kus mees on sunnitud endale, oma vigadele ning naisest lahkuminekule viimaks otsa vaatama.

    Filmitegijate kommentaar:
    „Mitte näkku ja mitte väga valusalt“ põhineb P. I. Filimonovi samanimelisel novellil. Filmi valmimine kulges sarnaselt peategelase Slava teekonnaga. Uute ning huvitavate vormiliste lahenduste otsimine viis filmigrupi üha kaugemale seatud raamidest. Pidev tung ja soov mitte leppida keskpärasusega tõi ette ka keerulisi hetki, mis siiski said edukalt ületatud.     Kuigi vormiliselt on novellist kaugele liigutud, siis tunneme, et emotsionaalselt oleme astunud sammukese lähemale Slava tundemaailmale. Vaatajale võiks see lugu pakkuda kas kibedat äratundmist või fantaasiamängu – mis saab siis, kui maailmas eksisteerivad ainult naised?

    Põhimeeskond:
    Produtsent: Carmen Laurend
    Stsenarist: Polina Turov
    Režissöör: Iris Peil
    Operaator: Juss Rebane
    Kunstnik: Kätleen Noormägi
    Montaažirežissöör: Helari Saaremäe
    Helirežissöör: Mario Maripuu

    Kaader filmist “Mitte näkku ja mitte väga valusalt”

    Foto filmi “Mitte näkku ja mitte väga valusalt” võtteplatsilt

    ‘’SILMITSI’’

    Mia ei suuda leida endas meelekindlust, et Taavist lahku minna ning satub oma peas hirmude keerisesse, millest ei paista olevat väljapääsu. Ebameeldivat vestlust vältida püüdes põgeneb Mia baari tualetti ja satub kabiini kaudu kummalisse muuseumi sarnasesse maailma. Seal ootavad teda ees inimesed tema elust, kel on kõigil oma arvamus Mia ja tema valikute kohta. Mia peab iseendaga silmitsi seisma, et leida lahendus oma probleemile ja muuseumist pääseda. 

    Filmitegijate kommentaar:
    „Silmitsi“ on Ave Taaveti novellist „Täispilet“ inspireeritud lühifilm, milles lugu on võtnud küll uue vormi, ent novelli müstiline õhustik ja meid inspireerinud muuseumikeskkond on jäänud pidepunktiks. Silmitsi oma sisemaailmas valitseva segadusega, peegeldab peategelane Mia (Jaanika Arum) igale vaatajale tema enda soove ja vajadusi.

    Põhimeeskond:
    Produtsent: Triin Rennit
    Stsenarist: Paula Üleoja, Greta Liht
    Režissöör: Greta Liht
    Operaator: Tõnu Tamm
    Kunstnik: Paul Henrich Daude
    Montaažirežissöör: Elina Kengsepp
    Helirežissöör: Magnar Stig Virgo

    Kaader filmist “Silmitsi”

    “ILUS ARMIN”

    Ühes väikeses külas sünnib eriskummaline poisslaps Armin, keda on õnnistatud ebaloomuliku iluga. Aastatega lööb see üha enam õide ja üha enam hakkab Armini ilu mõjutama nii teda kui kõiki teisi tema ümber. Tema ilust on saanud needus, mis paistab olema poissi igavesti saatma määratud. Arminist vabanemiseks otsustavad külamehed leida poisile naise, kes ta neist kaugele ära viiks. Otsus langeb üksildase Mareti kasuks, kes küla viimaks nende piinajast vabastab. Sunniviisiliselt paari pandud noorte elu paistab alguses mööduvat harmoonias, aga vältimatult saab ka Maretist Armini ilu ohver ning see viib paratamatult traagiliste tagajärgedeni.

    Režissööri kommentaar:
    Nägin juba Mehis Heinsaare novelli „Ilus Armin“ esimest lauset lugedes, kuivõrd põnev oleks sellest filmi teha. Mehise kirjutatud lugu oli väga elav, värvikas, julge ja inspireeriv. Usk sellesse materjali oli kohe nii võimas, et projekti ambitsioonikus ja maht tundus pigem hea väljakutse kui võimatu ülesanne. Kooli poolt olid aga võimalused väga piiratud, seega filmi teokstegemine oli keerukas ja nüansirikas protsess. Sellele vaatamata nautisin sellest iga hetke ning kõik probleemid lahenesid väga sujuvalt ja uskumatult hästi. Kui oleksime ise tegelased filmis, mis räägiks lugu sellest, kuidas BFMi tudengid üritavad „Ilusa Armini“ novellist filmi teha, siis saaks filmikriitikud sellele puid alla panna öeldes, et oli kummaliselt palju jumal-masinast-hetki. Täpselt selline tunne oligi seda filmi toota. Siiamaani olen üllatunud, kuidas kõik nii hästi läks. Muidugi, kui peaks nüüd kõike uuesti tegema ja vahendeid oleks ka veidi rohkem, siis teeksin juba paremini. Nüüdki naerame stsenarist Markusega, et teeme sellest täispika ja veel paar järge ka. Eks näis, mis elu toob. Tegelikult olen aga tulemuse üle väga õnnelik, sest leian, et see enda piiride ülesleidmine ja eneseületamine õpetas mulle siin koolis rohkem kui ükskõik mis muu.

    Põhimeeskond: 
    Produtsent – Anet Õunpuu
    Stsenarist – Markus Jõeveer
    Režissöör – Katariina Škurinski
    Operaator – Tõnu Tamm
    Kunstnik –  Renelle Karnaskind
    Montaažirežissöör – Karl-Olaf Olmann
    Helirežissöör – Karel Lagle

    Kaader filmist “Ilus Armin”
    Foto “Ilusa Armini” võtteplatsilt

    “KOLHOOSI MISS”

    Miina on üles kasvanud heas ja turvalises kodukeskkonnas. Sama ei saa aga öelda tema parima sõbranna Liidia kohta. Hoolimata tüdrukute sõprusest ja noorte pealtnäha üsnagi tavalistest tegemistest 1988. aasta Eesti väikelinnas, tuleb neil silmitsi seista ka tumedamate teemadega. Kõik muutub peale uue juuksuri saabumist külla ning peagi saab Miinast tunnistaja oma parima sõbranna järkjärgulisele muutumisele, sest viimane usub, et just nii saab ta võimaluse oma ebaturvalisest keskkonnast pääseda.

    Kaader filmist “Kolhoosi miss”

    Filmitegijate kommentaar:
    Lilli Luugi „Kolhoosi miss“ kõnetas meie põhinaiskonda algusest peale, sest teekond iseseisvumiseni noorte tüdrukute silme läbi oli juba novellis täpselt ja eluliselt kujutatud. See tekitas tõsist tahtmist lugu ka filmikeeles edasi anda. Samas tundsime ka suurt vastutust. Protsess ise oli kindlasti korralik väljakutse, iga uus võttekoht tõi ette uusi lahendamist vajavaid probleeme, kuid samal ajal leidsime igal pool lahkeid ja vastutulelikke inimesi, kelleta film kindlasti valminud poleks. See film on meile kui tegijatele ilmselt ka heaks tõestuseks, et kui loo endaga on olemas isiklik side, siis on võimalik kõik praktilised probleemid lõpuks lahendada!

    Olenemata faktist, et sündmused leiavad aset 80ndatel, on lugu ise siiski ajatu ja loodetavasti kõnekas ka teiste jaoks praeguses turbulentses ühiskonnas, kus noortel on üpriski keeruline elu ning probleemsed pere- ja kodusuhted pole kuhugi kadunud.

    Põhimeeskond: 
    Produtsent – Margareth Villers
    Stsenarist – Elisabeth Madisson
    Režissöör – Alexandra Pärn
    Operaator – Lee Kelomees 
    Kunstnik – Brigita Värnik
    Montaažirežissöör – Krõõt Kaldre 
    Helirežissöör – Kreete Kokovkin 

    Foto filmi “Kolhoosi miss” võtteplatsilt

  • Vaga vee „Vetelkõndija“

    Vaga vee „Vetelkõndija“

    Rapla linnas toimus märtsi alguses juba viiendat korda Naiste Ööde filmifestival (NÖFF). Festivali keskmeks oli sellel aastal naiste tervis. NÖFFi raames linastus ka kirjanik Kristiina Ehinist vändatud värske dokumentaalfilm „Vetelkõndija“ (režissöör Anu Aun), mida on võimalik nüüd ka kinodes näha. Rapla kinomajas toimunud seanss oli äärmiselt populaarne ning ei ole ilmselt vale öelda, et poetessi kodulinn võttis „Vetelkõndija“ soojalt vastu. Õhtu tegi eriliseks veel kohtumine Ehini endaga ning omapoolsed sõnad ütles filmi kohta ka kirjaniku ema Ly Seppel-Ehin.

    Kristiina Ehin Naiste Ööde Filmifestivalil. Foto: Carmen Laurend

    „Vetelkõndija“ on Anu Auna kümnes dokumentaalfilm, mille valmimine võttis omajagu aega. Kirjanikku jälgiti läbi kaamera kümne aasta jooksul ja seda vähemalt neljakümnel eri päeval. Kõige selle tulemusena saab vaataja piiluda Ehini hingesoppidesse, näha seal peegelduvat eluvalu, muret, õpetlikke kogemusi ja lõpuks rõõmu ning loomingut. Samas ei keskendu film niivõrd kirjaniku teostele, mida tõdes ka Ehin ise. Kõige rohkem püütakse sõnastada kogetut, läbi mille on ta jõudnud praegusesse hetke. Pealtnäha haprast ja õrnast naisest on saanud tugev isiksus, kes on inspiratsiooniks teistelegi. Nende kümne aasta jooksul on näha enesekindluse tõusu ja hoiakute tugevnemist, mis on andnud hoogu kriitilistele väljaütlemistele ühiskonnas toimuva suhtes.

    Kuivõrd võis õhku jääda küsimus, kas nähtu on siiski üdini aus ja ehe? Võibolla oli kahtluseseemne külvajaks liiga positiivne meeleolu. Jäi puudu mõnest elulisest olukorrast, kus oleks saanud näha ka peategelase „nõrgemat“ poolt või pahesid. Teisalt suutis Ehin peale filmi vaatamist kahtlused ümber lükata ning väidetavalt ununes tema jaoks kaamerate olemasolu sootuks. Ehinis on alati olnud midagi ebamaist ning isegi salapärast. Sellelt saladuselt aga film loori ei kergitanud.

    Filmi tempo on aeglane ja rahulikult kulgev. Võiks isegi öelda, et aeg kaotab sootuks tähenduse ning ootamatult jooksevad juba lõputiitrid. Mõni üksik inimene lahkub juba saalist. Meditatiivset ning harmoonilist atmosfääri loob ka Silver Sepa muusika. Kõik see hoiab enda kütkes kuni viimase hetkeni. Justkui oleks tegemist kordumatu hetkega. Samas võiks seda filmi vaadata uuesti ja uuesti. Keskenduda igal vaatamisel hoopis erinevatele teemadele. Kuidas kirjutamine võib aidata läbi elada leina või luhtunud armastust. Teisalt annab see jõudu, mille abil saada iseseisvamaks ning leida endale see õige koht. Lõpuks aitab see ka mõtestada naiseks ning emaks olemise raskust ja õnne.

    Kui filmis üldse millestki puudust tundsin, siis mõnest pahest või negatiivsest emotsioonist, ärritumisest, krõbedatest sõnadest. Praegu tundus Ehin liiga hea inimene, kellel ei ole ühtegi pahet või kes ise ei tee mitte midagi valesti. Ega ei eeldagi, et ta peaks kuidagi halvasti käituma või kellelegi liiga tegema, kuid ükski inimene ei saa olla üdini ainult hea. See oli ka üks põhjus, miks kohati võis tekkida tunne, et filmis on liiga palju ilustatud hetki, mis hakkavad mõjutama selle tõetruudust. Kuigi tuleb tunnistada, et ühes stseenis oli siiski näha, kuidas Ehin hoiab pahameelt tagasi ning põleb seesmiselt. Võib öelda, et see stseen tõigi tegelase justkui maa peale tagasi ning rõhutas tema inimlikkust. Aga kogu filmist rääkides oleks võinud selliseid hetki olla veidi rohkem.

    „Vetelkõndijas“ on midagi nii dokumentaalifännidele kui ka poeesiahuvilistele. See annab aimu naiseks olemise võlust ja valust, proovides mõtestada naise rolli praeguses ühiskonnas. Lõpuks – tegemist on filmiga, millel on võime seisata aeg ja haarata ohjad tunnikeseks enda kätte. Mis on aga päris ja mis mitte, on juba vaataja enda otsustada.

    Autor: Carmen Laurend

    “Vetelkõndija“ (2022)
    Riik: Eesti
    Kestus: 1h 26min

    Režissöör: Anu Aun
    Produtsent    : Maie Rosmann
    Operaator: Heiko Sikka
    Montaažirežissöör: Mirjam Jegorov
    Helioperaator: Jevgeni Berezovski
    Helirežissöör: Indrek Soe
    Muusika: Silver Sepp, Kristiina Ehin, Naised Köögis

  • “Hea inimene” – inimeseks olemise pahupooled

    “Hea inimene” – inimeseks olemise pahupooled

    Eitan Anner, kes varem on võitnud PÖFFil grand prix’ filmiga „Vaikne süda“ (2016), on kinopubliku ees tagasi, et viia vaataja filmimaailma telgitagustesse. Oma uue filmiga „Hea inimene“, mis PÖFFil linastub kriitikute valikute võistlusprogrammis, suudab Anner kõnetada mitte üksnes filmitegijaid, vaid kõiki, kelle jaoks töö on midagi enamat kui pelgalt rahateenimine.

    Filmi peategelaseks on Sharon (Moran Rosenblatt), kelle tulevikku ning edasist karjääri varjutab pankrotioht. Kätte on jõudnud olukord, kus ei saa enam loota ei rikkale mehele ega pangale. Viimase võimalusena haarab ta kinni pakkumisest teha koostööd ultraortodoksse rabi Uziga (Rami Heuberger) ning tuua vaatajate ette tuntud piiblilugu kuningas Saulist. Kahe tugeva isiksuse vastandumisest hoolimata alustatakse teed ühise eesmärgi poole.

    Vana piiblilugu Iisraeli esimesest kuningast saab aga tähendusrikkamaks, kui arvata oskaks. Mees, kes muutus alandlikust ja tagasihoidlikust teejuhist uhkeks ning teisi mittekuulavaks kuningaks, hakkab mõjutama ka Sharoni tegutsemist. Läbi loo muutub naine endalegi ootamatult samasuguseks närviliseks ja „pimedaks“ juhiks, kelle tähtsaimaks eesmärgiks on ühe filmi valmimine. Unustades inimeseks olemise mõõtme, lähtub ta üksnes režissööriga tehtud lepingust ja selle nõuetekohasest täitmisest. Siinkohal tahaksin kiita Moran Rosenblatti, kelle mäng on veenev ja kandev kuni filmi lõpuni.

    Kinosaalis olles aeg lausa lendas ja märkamatult jõudsid kätte lõputiitrid. Tegemist ei ole suuri sõnu loopiva looga. See on lihtne ja konkreetne, mis kujundab ka tempo kiireks. Nõnda sarnaneb lugu päris filmitegemisega. On päevi, mis mööduvad niivõrd kiirelt, et ei jõua söömiselegi mõelda ja üks mure ajab teist taga: kust saada raha, kus filmida, kuidas saada meeskond tööle ning kuhu see režissöör veel kadus? Teisalt on perioode, kus aeg justkui seiskub ning on mahti mõelda kõikidele eraelulistele probleemidele, mis ennist tagaplaanile jäid, kuid nüüd musta varjuna esile kerkivad.

    Kui filmi üldine tonaalsus on mustvalge, siis kaadrid valmivast filmist hoopis värvilised. Tundub, et sellega on autor tabanud naelapea pihta, andes edasi Sharoni kirge filminduse vastu. Võiks isegi öelda, et töö on miski, mis paneb ta elama ning nägema muidu hallina näivat maailma taas värvides. Miks muidu ta seda kõike teeb – on ju palju lihtsamaid viise ära elada! Teisalt on Eitan Anner suutnud välja tuua ühe filmitegijate suurima probleemi – aja balansseerimise pere ning töö vahel. Kas esiti Sharoni jaoks kõige lihtsamana näiv võimalus kõiki perekondlikke probleeme edasi lükata on õigustatud või tekib sellest hiljem veel suurem probleem?

    „Hea inimene“ võiks panna igat vaatajat mõtlema, mis või kes jääb talle alles peale tööd. Olles praegu juba kolmanda aasta filmiproduktsiooni tudeng ning seisnud silmitsi samalaadsete probleemidega, võin öelda, et suurim väärtus siin ilmas on teine inimene ja hoolimata rasketest aegadest peame üritama teda mõista ning, mis kõige tähtsam, leidma aega tema kuulamiseks. Nüüdseks pole vist raske aimata, milles peitub heaks inimeseks olemise saladus, kuid kõige õigem viis seda teada saada on filmi siiski ise vaatama minna, sest oma silm on kuningas!

    Eitan Anneri „Head inimest“ on PÖFFi raames võimalik vaadata veel ühel korral: 24.11 kell 17:30 Tartu Lõunakeskuse Apollo kinos.

    Autor: Carmen Laurend

    “Hea inimene“ (The Good Person, 2022)
    Riik: Iisrael
    Kestus: 1h 25min
    Linastub PÖFF26 võistlusprogrammis “Kriitikute valikud” ja “Fookusmaa Iisrael”

    Režissöör: Eitan Anner
    Stsenarist: Eitan Anner
    Produtsent: Itay Akirav
    Operaator: Guy Sahaf
    Monteerija: Maarten Janssens
    Muusika: Jonathan Bar-Giora
    Osades: Moran Rosenblatt, Rami Heuberger jt

  • Näpp, käsi ja takkapihta pool elu järele ehk Tõnu teekond filmini

    Näpp, käsi ja takkapihta pool elu järele ehk Tõnu teekond filmini

    Veebruari alguses sai Kultuurkapitalilt missioonipreemia aastatepikkuse töö eest Tallinna Ülikoolis ja Rein Marani filmide juures BFMi tehnikaspetsialist ning õppejõud Tõnu Talpsep. Alati muheda ja abivalmis Tõnu puhul ei ole tegemist vaid pelgalt õppejõuga. Kiire töö kõrvalt leiab ta aega ka pildistamiseks ning on teinud osatäitjana kaasa arvukates BFMi tudengifilmides. Rõõmsa sündmuse valguses vestlesime Tõnuga veidi pikemalt ning muu hulgas uurisime, kuidas ta filmini jõudis ning mida tähendab tema jaoks missioon ning hiljuti pälvitud tunnustus.

    Teid valiti hiljuti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemia laureaadiks. Missioonipreemia – aastatepikkuse töö eest Tallinna Ülikoolis ja Rein Marani loodusfilmide juures. Kuidas Te sellest uudisest teada saite ja kuidas selle vastu võtsite?

    Mind teavitati sellest telefoni teel ja päris kohe ei jõudnud asi kohale, sest kuuldavus ei olnud ümbritseva müra tõttu hea ning võttis veel pisut aega, et aru saada kes, mis ja milleks. Olin pisut hämmingus ja rõõmu hakkasin tundma mõne aja möödudes.

    Mis Teie missioon on? Olete Te seda enda jaoks üldse mõtestanud?

    Ei tunne ma end mingi „misjonärina“. On tehtud, mida vaja teha, ja aastate jooksul on elukäiku mingi pagas kogunenud. Tegelikult võiks sellise tunnustuse saada iga inimene, kellel pool elu juba selja taga ning kes on selle jooksul mingisugust tööd ausalt ja kohusetundlikult teinud. Kuigi viimaste aastate tegemistest on mulle endale oluline ja huvitav olnud Vita maja ehituse ja seda ehitanud inimeste jäädvustamine algusfaasist kuni lõpuni (niivõrd kui oli võimalik põhitöö kõrvalt sellega tegeleda). Huvitavad protsessid, ajastu tehnika ja portreed. Ühe maja saamise lugu.

    Olete tegelikult lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia erialal. Kuidas Te bioloogiat õppima sattusite? Kas see oli teadlik valik?

    Võiks öelda, et jah ja ei. „Ei“ sellepärast, et mul ei olnud mingit loodusteaduslikku huvi, pigem paelus mind looduse visuaalne külg. „Jah“ aga selle poolest, et minu kaks aastat vanem vend oli läinud bioloogiat õppima ja tema kursusekaaslastega koos matkates nägin, kuidas avaneb loodus sulle siis, kui tahad teada ja oskad märgata midagi enamat kui väline ilu. Sama kehtib ka inimeste kohta. Lisaks on mul meeles minu varalahkunud põllumajandusteadlasest isa ütlus, et inimene võiks teada, mille otsas ta trambib.

    Töötasite pärast ülikooli kolm aastat Haapsalus õpetajana. Peale suunamisaja lõppemist läksite aga filmindust õppima, sest õpetaja amet ei olnud Teie jaoks. Ometi annate praegu loenguid?

    Ülikoolis annan loenguid ikkagi väga marginaalselt. Pealegi ei pea ma siin ennast kehtestama. Kes tahab, saab oma osa, kes ei – tema valik. Täiskasvanute puhul pole korra hoidmiseks vaja lisaenergiat kulutada. Üldjuhul ei ole ma ennast kehtestav natuur. Varases nooruses olin lausa inimestepelglik tüüp. Aga inimene õpib ja muutub, kuni elab.

    Olete Tristan Priimäele antud intervjuus maininud, et filminduse juurde sattusite tänu Rein Maranile. Mis see oli, mis Teid köitis või innustas?

    Nagu öeldud, ei tundunud õpetajaamet mitte üldsegi minu rada olevat. Pärast suunamisaja lõppu seisingi teelahkmel, et valida, kuidas ja kus suunas edasi. Kuna mind on alati paelunud elu visuaalne pool – kuigi bioloogiaõpinguid ei kahetse ma mitte veerand sendigi eest, sest need kinkisid mulle avardatud vaate elusale ja mõistmise, miks ja kuidas asjad toimivad –, siis võimalikke valikuid oli kolm. Kuna ülikooli ajal olin avastanud algelisel tasemel fotograafia võlud, siis üheks võimaluseks oli film – just loodusfilmi operaatorina. Kaalumisel oli ka ehtekunst ja kunstiajalugu, kuid kaalukausi kallutajaks sai kogemus, mille sain oma viimase õpetajapuhkuse veetmisel Rein Marani võttegrupis. Täiesti erilaadne keskkond, inimesed, vaimsus ja looduse salapära. Talvel käisin filmi helindamist vaatamas, see oli uskumatult põnev. Kõik see Tallinnfilmi õhkkond: maja, meelsus, professionaalsus, kirg ja põlemine, millega tööd tehti – maagia! Sinna läks näpp, käsi ja takkapihta pool elu järele. Õnneks!

    Õppisite Moskvas filmindust kaugõppes. Kuidas õppekorraldus seal välja nägi?

    Kuna filmialaseid ülikoole oli kogu Nõukogude Liidu peale vaid üks (S. A. Gerassimovi nimeline Üleliiduline Riiklik Kinematograafia Instituut, vene keeles lühendina VGIK), siis sõitsid tudengid üle liidu sinna kord aastas kokku. Sessid oli 40 kuni 50 päeva. Eelnevalt tuli saata postiga kontrolltöid (käsitsi või paremal juhul trükimasinaga kirjutatult), lugeda hulgi etteantud kirjandust, teha ka praktilisi foto- ja filmitöid ning asi isegi toimis. Kuna filmitöid tuli teha filmilindile, siis pidi iga tudeng olema tööl mõnes stuudios, mis tagas võimaluse kasutada aparatuuri: stuudiot, filmilinti ja selle töötlemist. Loengute päevad olid pikad ja lõppesid kõik eksamite-arvestustega nagu sessid ikka. Vabadel hetkedel sai käidud näitustel, galeriides, millest Moskvas teatavasti puudust ei ole.

    Paljud õppejõud on rääkinud, kuidas Jüri Sillart neid kooli õpetama kutsus. Kuidas ja millal Teie Tallinna Ülikooli jõudsite?

    Siin on jällegi Rein Marani käsi mängus. Kui ETVs 1996. aasta lõpus likvideeriti allüksus Eesti Telefilm, siis Rein suundus sealt Tallinna Pedagoogikaülikooli (praegune TLÜ) filmi ja video õppetooli juhatajaks, kus ta Arvo Iho järglasena jätkas filmiõpet. Olime ju koos samas üksuses töötanud ja nii juhtuski, et ta kutsus ka minu sinna tööle.

    Olete teinud Rein Maraniga väga palju koostööd. Ilmselt teate, mis on sellise pikaaegse koostöö saladus?

    Igasuguse koosolemise ja -püsimise saladus on üksteisega arvestamine. Hea, kui seda aitab üleval hoida ühine eesmärk, huvi ja kohusetunne, et sa teed, mida suudad, oma parimal moel. Kui vaja, surud maha oma ego, et ühtne kooslus toimiks. Kindlasti pead oskama rõõmu tunda õnnestumistest, selleks et rutiin, mis pea iga töö juurde kuulub, sinu loomistahet ja erksust ei närtsitaks.

    Kui palju Te praegu kooli kõrvalt operaatoritööga tegelete?

    Need oskused on küll päris rooste läinud. Viimati hoidsin kaamerat töö pärast käes neli-viis aastat tagasi. Uuem tehnika on ka võõraks jäänud. Olen selle asendanud pildistamisega, mis on ka tore.

    Kõigil tudengitel on vist võtetel juhtunud suuremaid ja väiksemaid apsakaid. Kuidas on lood Teiega?

    Minul on õnneks läinud ja midagi väga hullu pole juhtunud. Eks mingeid möödalaskmisi ole ette tulnud, aga kõige ehmatavam seik oli kord herilaste filmi võtetel. Herilaste saagijahi filmimiseks oli üks suurem klaasist terraarium, kuhu herilased pääsesid toru pidi hoones olevast pesast. Raske kaamera koos suuremat sorti makroobjektiiviga (puha raud ja klaas) olin võtteks juba valmis seadnud ja läksin midagi majast tooma. Tagasi vaadates nägin, kuidas kaamera vajus aeglaselt terraariumi klaasi suunas. Ilmselt olin statiivi jala fiksaatori hooletult kinni keeranud. Midagi muud teha ei jõudnud kui oodata, adrenaliin laes ja süda kurgus vasardamas. Õnneks vajus objektiiv vastu klaaskasti rauast serva ja midagi ei juhtunud. Kui klaas oleks purunenud ja herilased välja lennanud, siis edasi mõelda ei tahakski. Kogu mitme nädala töö oleks olnud mõttetu. Ometi pole halba heata ja nüüd tudengitele loengus statiivi käsitsemisest rääkides on hea näide tagataskust võtta.

    Varem olete maininud, et ilma Rein Marani filmideta ei oleks Te nii võimsaid looduselamusi saanud. Milline neist Teil kõige ehedamalt meeles on?

    Eks neid ole mällu talletunud mitmeid, aga üks omapärasemaid juhtus siinsamas Tallinnas Paljassaares. Olin filmimas linnuelu, kui äkki tajusin, et ümbritsevas on midagi muutunud. Märkasin küll muutust, aga ei osanud kohe mõista, milles see väljendus. Ühtäkki sain aru, et kevadine linnukoor oli lakanud. Vaikus oli lausa üleloomulik, ei ühtki laulukatket, vaid tasane tuulevuhin. Ja siis märkasin selle vaikuse põhjustajat. Veidi eemal otse merepinna kohal hõljus merikotkas ja jahtis saaki – see õnnestus isegi filmilindile jäädvustada. Aga see „muusikaline paus“ oli omaette elamus.

    Mis on need paigad või ilmastikunähtused Eestis, mida kindlasti võiks külastada ja kogeda?

    Eestis on uskumatult palju kauneid paiku. Meie pindalalt väikese maa mitmekülgne geoloogia on aluseks nii erinevatele maastikele, milles on ilu ja väge, lihtsust ja rikkust. Aga igale inimesele peaks alles jääma mingi oma koha avastamise rõõm. Tuleb lihtsalt käia, olla, tunnetada. See koht võib olla mõnel saarel, rabas või metsatukas oma aia taga. Nagu öeldud, on kogemisväärset palju, aga Mohni saart julgeks vägagi soovitada, Saka juga (suvel pärast rohket sadu), Poruni ürgmetsa, mõnd sanglepalodu, Hinni kanjonit jne.

    Ilmastikunähtustest näiteks peenike uduvihm oktoobris, mis toob esile lõhnad ja värvid, pannes viimased hõõguma, aga mitte särama, nagu päike seda teeb. Ja enese jaoks avastasin alles paar aastat tagasi udukaare. Vikerkaare-õe kahvatu vend. Valge kaar, mis tekib nagu tema õde vikerkaar alla päikest, kuid on lihtsalt valendav kaar maastiku kohal. Huvitav ja ilus.

    Võib öelda, et tänu koroonale on rohkem hakatud rääkima aja mahavõtmisest. Kuidas Teie aega maha võtate?

    Maakodu, loodus, pildistamine, kultuurielamused. Aga kõige tähtsam – ära korja enesesse halba, lase lahti solvumistest ning tunne rõõmu väikestest asjadest. Otsi ja leia enese ümbert ilu ja oska seda märgata, näha, kuulda. Kõige tähtsam on leida selleks aega – kasvõi natukenegi. Ka hallis päevas võib mõni kirgas riideese millegi taustal tekitada võimsa värvielamuse. Otsi head ja naerata. Hinda huumorit, ka musta, ja ära võta asju liiga tõsiselt. Näiteks mulle mõjub eriti turgutavalt laisalt langev lumesadu. Iga helves langeks nagu sinust läbi, võttes kaasa kõik pinged ja halvad tunded. Nii rahustav, nii mõnus!

    Kuidas soovitate võtta kooliajast maksimumi?

    Olla avatud ning huvituda paljust. Õpi ka seda, mis esialgu võib tunduda liiglihana. Ükski teadmine ei jookse külge mööda maha. Noorus on aeg, mil lood laiemat vundamenti oma teadmistele, kogemustele, mis jäävad sulle kogu eluks. Selle baasil kujunevad välja arusaamad, eetilised tõekspidamised ja põhioskused. Võta maksimum oma kitsamal erialal ja ära karda eksida, olla teistsugune. Koolis on eksimine üks õpiprotsessi osa, hiljem võib eksimustel olla raskem hind. Õpi ütlema „ei“, kuid arvesta teistega, kui oled kord ütelnud „jah“. Samas õpi tööd ja puhkust jaotama. Kerge öelda, aga tean, kui raske täita, sest vahel see polegi lihtsalt võimalik. Kuid enamik õnnetusi juhtub kas teadmatusest või väsimusest. Põhimõtteliselt on võimalik mõlemat vältida. Hinda aega ja hooli tervisest, mõlema kaotus on korvamatu. Kahjuks tundub tervis noortele millegi igikestva ja loomulikuna. Vähemalt mulle tundus see küll nii olevat.

    Küsis: Carmen Laurend
    Fotod: Tõnu Talpsepa erakogu
    Päisefoto autor: Ly Pulk

  • „Sõna sõna vastu“ – kuidas rääkida sellest, mida tahaks unustada

    „Sõna sõna vastu“ – kuidas rääkida sellest, mida tahaks unustada

    Portugali filmirežissöör Leonardo António osales tänavusel PÖFFil esimest korda ning noppis sealt filmiga „Sõna sõna vastu“ parima stsenaariumi tiitli. Neljas koolis filmindust ja teleproduktsiooni õpetava mehe jaoks on see juba kolmas film.

    Lúcia, keda kehastab Iolanda Laranjeiro, langeb vägistamise ohvriks omaenda mehe Migueli (João Catarré) poolt. Esitades mehe vastu süüdistuse, ei oska ta aga arvatagi, et pärast raskeid läbielamisi peab ta hakkama tõestama, et tema abikaasa tõepoolest teda vägistas. Loo võtmeks on kohtustseen, kus mõlemad osapooled juhtunust oma versiooni kõnelevad. Nõnda saab vaataja aimu, mis asjaolud sellise teoni viisid, ning kujundada juhtunust oma arvamuse.

    Filmi sündmustik paistab silma tõsiduse ja aktuaalsusega. Aina enam pööratakse ühiskonnas tähelepanu koduvägivallale ning seksuaalsele väärkohtlemisele. On raske leida julgust, et juhtunust rääkida ja enda eest seista. Lootusetuse tunnet tekitab ka süüdistatava tähtis positsioon ning fakt, et nad on abielus, sest on raske uskuda, et mees oma naisele midagi sellist teeks. Olukorda raskendab veel see, kui ohver on üksi ehk tal ei ole mitte kedagi, kelle juurde põgeneda – sõltuvus abikaasast. Siinkohal toon paralleeli religiooniga: öeldakse, et kui keegi otsustab mingi usuühinguga liituda, siis ei tohiks temaga kontakti kaotada, sest juhul kui ta soovib sealt seltskonnast lahkuda, ei olegi tal enam kusagile minna. Filmis käsitletud teema puhul kehtib sama asi. Kohtuprotsessi käigus selgub, et Lúcia ei tahtnud lahutada, sest tal ei oleks olnud raha ega kohta, kuhu pärast lahutust minna: tema pere elab kaugel ning kõik sõbrad on oma eludega hõivatud. Õnneks leidub tal siiski see üks sõber, kes teda aitab ning raskel ajal toeks on. Ilma selleta oleks ta ilmselt vaikinud ning edasi kannatanud.

    Linateose kaameratöö on äärmiselt lihtne ning võiks isegi öelda, et piinlikult täpselt on järgitud reeglit, et iga uus kaader peab olema õigustatud, ja seda üldse mitte halvas mõttes. Nõnda keskendusin täielikult tegelase sisemaailmast arusaamisele. Näiteks kohtustseenis, kus mõlemad osapooled saavad rääkida juhtunust oma versiooni, on kasutatud paari üldplaani ning ülejäänud on lihtsalt tegelaste reaktsiooniplaanid. Kuigi stseen on väga pikk, ei hakka kordagi igav, sest jääb ruumi analüüsimiseks, kuidas tegelased mõtlevad, ning oletamiseks, milline saab olema kohtuprotsessi lõpptulemus. Tänu reaktsiooniplaanidele on hästi näha ka seda, kuidas kohtunike arvamus muutub. Alguses ei võta nad Lúciat tõsiselt, sest neile tundub, et naine on juhtunus ise süüdi, kuna ei avaldanud mehele vastupanu. Ometi, mida rohkem tunnistusi kannatanu annab, seda tõsisemaks ning kohati nukramaks nende näod muutuvad. Tegelaste sisemaailma sukeldumist soodustab ka minimalistlik heli, mis pigem toetab pilti, kui et tõmbab liiga palju tähelepanu. Kaadris, kus Lúcia kohtusaalis nutma puhkeb, on kuulda vaid diegeetilist heli ning nutmine mõjub seeläbi eriti ehedana. Oleks sinna taustale lisatud veel nukker viisijupike, oleks tekkinud juba kahtlus olukorra tõsiduses.

    Näitlejatest toon esile peategelast Lúciat mänginud Iolanda Laranjeiro, kes mõjub ekraanil tõeliselt ehedana ning kordagi ei teki kahtlust, et filmis toimuv ei ole reaalne. Teiseks tuleb mainida süüdistatava ema mänginud Tânia Alvesi. Ka tema puhul on näha, kuidas ta arvamus loost kohtuprotsessi käigus muutub. Alguses on ta täielikult oma poja poolt, kuid pöördepunktiks saab hetk, mil Lúcia räägib detailselt oma abielust ning mehe käitumisest. Ema pisarad annavad aimu, et ta mõistab, mida Lúcia läbi elab, ning tekib kahtlus, et ta on ise midagi sarnast läbi elanud. Ilmselt ka tema abielus ei ole kõik olnud roosiline.

    „Sõna sõna vastu“ on tõsine lugu, kus vaatajale näidatakse, mis juhtub ühe naisega, kelle enda mees tema vastu vägivalda kasutab. Kogeme, kui raske on meenutada detaile, mida pärast sellist läbielamist tahaks kohe unustada, milline tähtsus meie elus on sõpradel ning kui raske on naisel enda eest seista patriarhaalses ja ajale jalgu jäänud ühiskonnas.

    Autor: Carmen Laurend

    “Sõna sõna vastu“ (Submissão, 2020)
    Riik: Portugal
    Kestus: 1h 57min
    Linastus PÖFF24 põhivõistlusprogrammis

    Stsenarist, režissöör ja produtsent: Leonardo Antonio
    Operaator: Guilherme Daniel
    Monteerija: Leonardo António
    Osades: Iolanda Laranjeiro, Maria João Abreu, João Catarré, Marcantonio Del Carlo, José Raposo

  • „Peegelpildis“ – muinasjutuline refleksioon olmest

    „Peegelpildis“ – muinasjutuline refleksioon olmest

    Film „Peegelpildis“ on Läti režissööri ja stsenaristi Laila Pakalniņa järjekordne muinasjutuline ühiskonnakriitiline film. Varem üle kahekümne filmi teinud Pakalniņa on endale nime teinud ka Lääne-Euroopas. 1998. aastal osales tema film „Kurpe“ (eesti keeles „King“) Cannes’i filmifestivalil. Ka PÖFFil ei ole naine esimest korda: eelmisel aastal linastus siin tema dokumentaalfilm „Lusikas“, mis jälgis ühe plastlusika teekonda valmimisest kuni prügikasti jõudmiseni.

    Film „Peegelpildis“ on tänapäevane muinaslugu Lumivalgekesest (Madlēna Valdberga), kelle ema sureb teda ilmale tuues. Seejärel võtab treenerist isa (Lauris Dzelzītis) fitnessiga tegeleva naise, kes suudab teha 50 „kosmonauti“ (burpee-hüppeid, kus kükitades hüpatakse planguasendisse, seejärel tagasi kükki ning siis uuesti otse üles). Aastate möödudes näeb kasuema (Elza Leimane), et neiu on temast sportlikult võimekam ning suudab teha lausa 53 „kosmonauti“, mistõttu võõrasema asub teda teelt kõrvaldama.

    Vendade Grimmide muinasjutt on viidud spordimaailma, seega on huvitav näha, kuidas loo sisu on muudetud, kuid mõte jääb samaks. Kui „Lumivalgekese“ muinasjutu põhiliseks teemaks on see, kuidas kuri võõrasema tahab ise kõige kaunim olla, siis filmi puhul on selleks sportlik võimekus – võõrasema tahab olla kõige vastupidavam naine. Kuid tema noor kasutütar osutub temast võimekamaks. Seitse pöialpoissi on asendatud seitsme poisiga, kes elavad ja treenivad metsas. Kes sõidab rattaga, kes teeb jõuharjutusi, akrobaatikat, võimleb jne. Veel ühe huvitava detailina võib välja tuua, et peale mürgiõuna söömist asetatakse Lumivalgeke kirstu asemel zorb-palli sisse ja mürgiõuna tükk kukub ta suust välja siis, kui pall katki läheb ning tüdruk sealt välja kukub.

    Kuid tuntud muinasjutu tänapäeva asetamine ei ole ainus, mis filmi omapäraseks muudab. Film on üles võetud nii, et kaadris olevad tegelased hoiavad kaamerat käes, seega jääb mulje, et tegelased teevad hoopis vlogisid. Sellega lõhutakse ka „neljas sein“. Niisugune kaameratöö on küllaltki ebatavaline, sest tavaliselt ei kasutata sellist võtet terve filmi jooksul, vaid üksikutes kohtades. Ometi muudab see filmi tänapäevasemaks: enda tegemiste vlogimine on praegu rahva seas väga populaarne. Kuigi selline kaameratöö on värskendav, esineb filmi jooksul siiski kaadrite alguseid, mis võiksid olla lühemad. Need muutuvad pikaks, sest näitleja jääb vaatama, kas kaamera on fookuses ning kes või mis pildi peale jääb.

    Samuti on filmis vähe kuulda mittediegeetilist heli, mis rõhutab tunnet, et kõik, mis ekraanil juhtub, on päris. Kuigi muinasjutus on kerge välja tuua häid ja mitte nii häid tegelasi, siis selle filmi puhul mõjuvad kõik näitlejad võrdsetena ning raske on kedagi poodiumile tõsta või mutta trampida – see on kaunis ansamblimäng. Eeskätt väljendubki see selles, et näitlejad näivad ekraanil tasemelt võrdsed ega mängi üksteisest üle.

    Filmi ühiskonnakriitilisus kajastub võõrasema käitumises: ta ei suuda taluda mõtet, et Lumivalgeke on temast võimekam. Arvan, et tegemist on vihjega inimeste tahtele olla kõiges kõige parem, mis paneb ka võõrasema oma kasutütrest vabanema. Filmi mustvalge toon rõhutab jälle sotsiaalmeedia kahepalgelisust, kus kõik tundub glamuurne ning muretu. Ometi ei paista selle seest elu pahupool ja mured välja. Film paneb mõtlema ka sellele, miks ja kuidas inimesed oma elu teistega jagavad. Mulle kui vaatajale mõjus näiteks kentsakana üks esimesi stseene, kus peeti Lumivalgekese ema matuseid ning stseen on lavastatud nii, et mees justkui filmib ennast, samal ajal kui rahvas temast möödub ning kaastunnet avaldab. Kui kaugele on inimesed valmis minema enda elu jagamisega? Kas matused on see õige koht, kus vlogida? Selles peitubki filmi võlu – see paneb meid nende teemade üle mõtlema.

    „Peegelpildis“ on mõnus segu tuntud loost ning ühiskondlikest teemadest, mis on vaatajani toodud teistmoodi filmikeelt kasutades. Mõjudes värskena ja isemoodi, paneb see vaataja mõtlema sellest, mis praeguses ühiskonnas on päevakajaline: vaataja ette asetatakse peegel, mis peegeldab talle elu nii, nagu see on.

    Autor: Carmen Laurend

    “Peegelpildis“ (Spogulis, 2020)
    Riik: Läti, Leedu
    Kestus: 1h 30min
    Linastub PÖFF24 Põhivõistlusprogrammis

    Stsenarist ja režissöör: Laila Pakalniņa
    Produtsent: Laila Pakalniņa
    Operaator: Gints Bērziņš
    Monteerija: Ieva Veiveryte
    Osades: Madlēna Valdberga, Elza Leimane, Lauris Dzelzītis, Gatis Gāga, Kaspars Gods, Ģirts Krūmiņš

  • „Puurilinnud“ – sümbioos vabaduse nimel

    „Puurilinnud“ – sümbioos vabaduse nimel

    Režissööri ja stsenaristina tegutsev Oliver Rihs on varem tuntust kogunud filmidega „Mustad lambad“ („Schwarze Schafe“, 2006) ja „Blackberry“ (2002). PÖFFil püüab ta pilke põhivõistlusprogrammis rahvusvaheliselt esilinastuva filmiga „Puurilinnud“. Saksamaa ja Šveitsi koostöös valminud filmist võib leida ajaloos tõesti aset leidnud sündmusi.

    Film räägib advokaat Barbara Hugist, kes tahab reformida Šveitsi karistusseadustikku. Tema teed ristuvad saripõgeneja Walter Stürmiga, kelle abil ta oma eesmärgile lähemale tahab jõuda. Stürmi vabadusse aidates tekib tal mehega hingeline side. Kõigest hoolimata jõuab ta aga olukorda, kus tuleb teha raske otsus: kas vabastada inimene, kes seda ei soovi, või jätta ta sinnapaika ning liikuda edasi?

    Kuigi filmi üldine tempo on pigem rahulik, siis esineb ka jänesehaake – kiireid üleminekuid ühest stseenist teise. Lugu ise on aga nagu tuulelipp, mis kord ühes ja siis jälle teises suunas lehvib. See avaldub eeskätt tegelaste ettearvamatus käitumises. Kui Stürm saab vanglast välja, võiks arvata, et ta on muutunud, kuid tema sõidab vaid mööda vana rada edasi. Ka filmi heli on pidevas muutumises. Valjenedes ning taas vaibudes, toob see esile stseenide olulisi detaile. Samuti saadab peategelast Stürmi läbi loo jalgade ja käte müdin, mis kirjeldab tema närvilisust ning rahutust. See tekitab kohe pinge, et midagi hakkab juhtuma.

    Loo lõpp tundub küll kurvana, kuid võib aimata, et nii Barbara kui ka Stürm on oma rahu leidnud. Barbara, kes on terve elu pidanud neerupuudulikkuse tõttu oma elu eest võitlema ega ole saanud end vabana tunda, läheb lõpuks operatsioonile ning saab elada peaaegu tavalist elu – pääseda teda ümbritsenud puurist. Samas poole oma elust kassi-hiire mängu mänginud Stürm ei suuda vabaduses olles rahu leida ning ihkab tagasi puuri. Kuigi moraalsest aspektist on kohatu väita, et kellegi enesetapp on hea tegu, siis Stürmi jaoks ei olnud muud pääseteed, see oli tema ainus viis rahu leida. Seda kinnitavad ka tema sõnad Barbarale ajal, kui mees oli vanglast vabanenud ning rahulikku elu elamas. Ta ütles, et vabadust ei saa osta, see tuleb saavutada. Samuti on Stürmi toonela radadele minekut vaja selleks, et Barbara oma elu muudaks ning operatsioonile läheks.

    See film meenutab paljuski Steven Spielbergi 2002. aastal valminud linateost „Catch me if you can“, mille tõttu mõte vahel „Puurlindudelt“ kõrvale kaldus. Mõlema filmi puhul mängib tähtsat rolli see, et nende tegelased on päriselt eksisteerinud: nii Leonardo DiCaprio kehastatud Frank Abagnale jr kui ka Walter Stürm (Joel Basman) olid kriminaalid. Samuti ei suutnud kumbki tegelane välja tulla nõiaringist, kuhu nad sattunud olid. Ka kuritegelikule teele sattumise põhjus oli sarnane – probleemid perekonnas.

    Ühtlasi on mõlemas filmis tähtis roll inimesel, kes peategelast kas taga ajab („Catch me if you can“) või hoopis aitab („Puurilinnud“). Spielbergi filmis oli mõjutajaks Tom Hanksi mängitav agent Hanratty, kes aitas Abagnale’il tagasi ühiskonda sulanduda. Rihs aga on teinud mõjutajaks kurjategija enda, tänu kellele muutub Marie Leuenbergeri kehastatud teine peategelane Barbara enda suhtes heatahtlikumaks. Ometi võiks erinevusena välja tuua selle, et kui Frank Abagnale suudab ühiskonda naasta, siis Walter Stürm mitte – ta suunab oma energia Barbara elu muutmiseks. „Puurilinnud“ on lihtsalt vähem hollywoodlik. Eeskätt avaldub see tundmatute näitlejate kasutamises, teisalt ka filmi külmemas miljöös.

    Kokkuvõttes on „Puurilinnud“ tõsine film elust, kus miski ei ole homme enam see, mis oli täna. Nagu ka vabadus, mis ei ole enesestmõistetav, selle nimel tuleb teha tööd ning pidada maha tõsiseid lahinguid. Seda ei saa anda niisama, ka puurilind ei jäta oma kodu nõnda kergelt maha. Ta on oma puuriga seotud. Nõnda ka inimesed, kes kõik üksteisest sõltuvad.

    Autor: Carmen Laurend

    „Puurilinnud“ (Bis Wir Tot sind oder Frei, 2020)
    Riik: Šveits, Saksamaa
    Kestus: 1h 58min
    Linastub PÖFF24 põhivõistlusprogrammis ning Fookuses: Uus Saksa film

    Režissöör: Oliver Rihs
    Stsenaristid: Dave Tucker, Oliver Rihs, Norbert Maass, Ivan Madeo, Oliver Keidel
    Produtsent: Ivan Madeo, Stefan Eichenberger, Urs Frey, Jan Krüger, Jörg Trentmann
    Operaator: Felix von Muralt
    Montaaž: Andres Radtke
    Osades: Marie Leuenberger, Joel Basma, Jella Haase