Lương Đình Dũngi teine mängufilm „Tukkuv linn“, mille maailmaesilinastus toimus 2019. aasta PÖFF-il, on vaikne, kuid jõuline mõistujutt, loo jutustamise poolest üks visuaalselt mõjusamaid linateoseid viimasel ajal. Ehkki lugu ise tundub petlikult lihtne, annab režissöör oma raudkindla nägemuse ning rabavate misanstseenidega sellele suisa müütilise mõõtme. Lummavad poeetilised kaadrid, mis vaikse jõena voolavad selle lühikese, vaid tund ja veerand kestva filmi sürrealismiga flirtiva kulminatsiooni poole, lubavad linateost lugeda kui visuaalset valmi vägivallast ja lunastusest.
Tao (Nguyễn Quốc Toản) on ühe Vietnami suurlinna agulirajoonis kanade tapmisega raha teeniv teismeeas noormees. Iga päev läheb ta oma eluasemeks võetud mahajäetud hoone hoovi, kuhu klientuur talle tapmiseks ning sulgedest puhastamiseks kanu toob. Tasu pole suur, kuid Taol paistab kanade suhtes kinnisidee olevat – peale nende rappimist ehib ta hukatud lindude sulgedega kodus olevat mannekeeni. Samuti näib ta hoolivat noortest tibudest, keda tal väikse pesakonna jagu hoida on. Ühiskonnast täielikult võõrandunud Tao erakliku elumulli lõhub huligaanide trio, kes otsustab samasse mahajäetud hoonekompleksi mõneks ajaks seadusesilmade eest redutama jääda.
Lugu käimatõukavaks mootoriks on aga noor prostituut, kelle jõhkrad pätid ööseks tellivad, kuid siis vangis pidamiseks enda juurde jätavad. Ühiskonna äärealal hingitsev kooslus osutub plahvatuslikuks, eriti keevaverelised redutajad, kes nii noore naise kui ka Tao kallal jõhkrutsevad, neid nii verbaalselt kui füüsiliselt alandades. Lisaks põletamisele ning peksmisele sunnitakse noormeest muu hulgas jõugu meelelahutuseks kana kombel käituma. Kuid Tao ei ole papist poiss. Külmavereliselt ja kõhklusteta hulga kanade elutee lõpetanud, ei võõrasta ta vägivalda ega selle kordasaatmist.
Vägivalda on selles muidu lummavas ning hüpnootilises filmis väga palju ning kujutatud on seda väga realistlikult. Lương Đình Dũng näitab häiriva põhjalikkusega, kuidas Tao oma tööd teeb, lindude kõrist veri tänavasillutisele nõrgumas. Vägivald on midagi väga reaalset, paneb lavastaja vaataja juba filmi alguses mõistma. Näidates avakaadrites ehtsat, graafilist vägivalda lindude vastu, mõjub hilisem inimestevaheline vägivald sellevõrra võikamalt, ehkki on lahendatud hulga teatraalsemalt, kasutades vähem suurplaane. Mõistnud, millises maailmas filmi tegevus aset leiab, mõistes enamgi – et see empaatiavaene maailm on päris maailm (päris kanade rappimine), mõjub iga jalahoop, iga rusikalöök hiljem vaatajale kinotooli raputavalt. Kui Tao aru saab, et tee võimaliku lunastuseni, lahendus kujunenud olukorrale on kättemaks, rabab tema inimeste vastu suunatud julmus. Pole raske aimata, mis suunas lugu liigub, kuid lavastaja üllatab kohati sürrealistlikuna mõjuva finaaliga, mis annab poeetilisele õiglusele müüdi löögijõu.
„Tukkuva linna“ mõju tuleb kõige tugevamalt esile filmi visuaalses keeles. Dialoogi on vähe ning linateos toimiks suurepäraselt ka selleta – sedavõrd enesekindel (ja tulemuse põhjal täiesti õigustatult) on režissöör Lương Đình Dũngi töö. Valik lugu eelkõige visuaalselt jutustada ei vea siinkohal hetkekski alt. Luongi misanstseen on rabav. Ehkki väga sageli teatraalse maiguga, ei lase lavastaja sel üle mängida filmile omasemaid poeetilisemaid väljendusvahendeid: kaameranurgad on hoolikalt valitud, kaadrid jõuliselt komponeeritud, amatööridest valitud näitetrupp mõjub naturalistlikult. Eriti väärib mainimist Nguyễn Quốc Toản, kelle peaosalise kehastus, ehkki tema võigast ametit silmas pidades veidi võõristav, kannab siiski sümpaatiat esile kutsudes „Tukkuvat linna“ kaadrist kaadrisse oma õlul, väljendades end sageli sõnatult, vaid hoiaku, kehakeele, näomiimika, silmadega. Muljetavaldav on operaatorite Phạm Văn Khuê ja Chaiyapruek Bank Chalermpornpaniti panus. Kaadrid on sageli staatilised, luues rangelt piiritletud ruumi, lava, mille vangis filmi peamised tegelased loo kestuse veedavad, ilmestades veenvalt seda, kuidas nad kõik on elus varem langetatud otsuste või olude sunni vangid.
Tegelastest rääkides võib tähelepanu juhtida ka kunstnikutööle. Trần Ngọc Sơn on leidnud igale ruumile minimalistliku, kuid tegelasi avava ning illustreeriva lahenduse. Nii ilmestavad peategelase Tao kambrit soojemad punased toonid, kuid ruum, mille okupeerivad huligaanid, on külm ja kõlehall, tühi betoonkamber võrreldes Tao hingava ruumiga. Phạm Thị Hảo montaaž leiab poeetilise rütmi, mis mõjub rahulikult, ehk isegi kergelt uimastavalt, hüpnootiliselt kui oopiumisuits, kuid ei kordagi igavalt. Filmi pikitud üldplaanid linnast, silmatorkavad linnulennult võetud vaated, annavad aimu, millisesse transsi on langenud see tukkuv Vietnami linn, mis näibki kui oopiumiaurudel toimivat, mis küll kui kihaks tuhandetest säärastest lugudest, kuid kus kellelgi ei näi olevat aega ega mahti neile piisavalt tähelepanu pöörata. „Tukkuval linnal“ on muuseas ka huvitav seos Eesti filmikunstiga, nimelt on filmile kummitusliku muusika loonud Martynas Bialobžeskis kirjutatud ka Sulev Keeduse filmi „Mehetapja/Süütu/Vari“ (2017) heliteema. Viimane on muuseas mehe varaseim projekt IMDB andmebaasis.
„Tukkuv linn“ on kohati häirivalt vägivaldne ning karm vaatamine (seansilt, millel viibisin, jalutas nii mõnigi poole filmi peal välja), samas muudavad lopsakas kaunis kaameratöö ning montaaži poeetiline rütm linaloo hüpnootiliseks, nagu vaataks kahe kalda vahele vangistatud võimsa vooluga jõge kulgemas oma rada, justkui paratamatuse suunas edasi. Hõre käsikiri ning lavastaja otsus lugu eelkõige visuaalselt jutustada kannavad sama tundmust. Dung on võtnud lihtsa loo, kuid muutnud selle loodusjõu vääriliselt aukartustäratavaks. Ootame tema järgmist ettevõtmist.
Autor: Kristjan Kuusiku