Colombia režissööri Rubén Mendoza film “Uitav tüdruk” (“Niña errante”) on lugu 12-aastasest Angelast, kes on sunnitud kiiresti suureks kasvama. Olles mõistnud end süüdi selles, et ema teda sünnitades suri, jääb tüdruk ilma ka oma isast ja peab taas leinaga silmitsi seisma ning leidma viisi kuidas iseendaga rahu sõlmida. Tüdruk kohtub oma kolme 30ndates poolõega esimest korda alles nende ühise isa matustel. Neljakesi võtavad nad ette teekonna, et toimetada Angela riigi teise otsa tädi juurde, kus tüdrukut ootab uus elu. Angela, kes on küll kaotanud oma kõige lähedasema inimese, on selle sündmuse läbi saanud endale eeskujuks kolm naist, kellest igaühel on talle reisi jooksul midagi õpetada. See on teekonnafilm, milles jäetakse hüvasti eelnevaga ning liigutakse edasi järgmisesse eluetappi.
Lugu kulgeb lõunamaise kergusega, mida toetab kaadrite soe tonaalsus. Õed toob kokku küll kurb sündmus, kuid läbi üksteise toetuse kogetakse soojust ning teekonnal harutatakse lahti ühise isa mitmetahulist loomust. Lopsaka loodusega vahelduv lämbe kesksuvine hüljatus peegeldab ja kohati ka vastandab kahe pooluse vahelist õhustikku. Loos on ka karmimaid seiku, näiteks satuvad Angela ja ta õde pimedal tänaval kahe mehe vägistamiskatse ohvriks. Samas ei mõjuta see maskuliinne oht kuigi palju loo delikaatset sihikindlust. Hetkele ei jääda pikalt peatuma, vaid kogetakse läbi ning liigutakse visalt edasi. Kriitika on jäetud vaatajale loomiseks läbi selle, kuidas ta olukorda enda pilgu läbi hindab.
Teekond, mis kulgeb pehme sosinana, kuniks teeb aga järsu pöörde täiskasvanutemaailma. Peategelase, Angela, sees on segamini küpsus ja lapselikkus. Ta avastab kahte maailma, seda, mis on väljaspool ning ka seda, mis pulbitseb tema enda sees. Tema sisemisest segadusest ja eskapismitungist annavad märku fantastika piirimail asetsevad ettekujutused, vaated, mis paistavad autoaknast ning sulanduvad tema lendava kujutlusvõimega. Fantastilist realismi loovad sellised kaadrid nagu tants ekskavaatoriga või sihitu sõit mööda džungliraudteed, taustal tüdruku sisekaemused ja mõttesosinad.
Angela varaküpsuse all peitubki lapselik uudishimu. Angela on tüdruk, keda on üles kasvatanud tema isa ning kes nüüd neiuks sirgudes avastab enda ümber esimest korda naised. Filmis ongi tähtsal kohal kehaline intiimsus, mis antakse edasi tüdruku uuriva pilgu läbi. Jälgides hommikul oma magavat õde, võrdleb tüdruk enda juveniilset keha tolle naiselikkusega, kaardistades ning avastades otsekui uusi paiku. Operaator Sofía Oggioni on suutnud kaamera ette tuua kehade naturaalsed ebaperfektsused ja iseloomu, ilma seksuaalse alatoonita, tähistades loomulikku ilu.
Naisperspektiivi rõhutab ka tugev näitlejatöö ja karakterid, kellel olemas nõrkused, peamiselt tingitud tühimikust isa asemel. Filmi maailm on täielikult nende naiste päralt. Mitmetahulisi meestegelasi filmis ̶ peale müstilise isafiguuri ̶ ei eksisteeri ja neid pole selle loo jutustamiseks ka vaja. Näidataksegi vaid märke, mida mees kui teatud nähtamatu jõud või ümbritsev macho-maailm, on tegelastesse jätnud. Nagu näiteks enese objektina või kehana tajumine meeskarakteritega suheldes. Kuid film ei loo ohvrimentaliteeti, vaid näitab visadust selles maailmas enda koha loomisel. Suure õdede rollid Lina Marcela Sánchez’i, Carolina Ramirez’i, María Camila Mejía poolt mõjuvad ehedalt, on tunda nende sundimatust kaamera ees. Siiski kannab filmi Sofía Paz Jara Angela rollis, tüdruk suudab luua kindlailmelise karakteri andes läbilõikava pilkudemänguga edasi oma sisemaailma küpsust, jäädes sealjuures ikkagi 12-aastaseks tüdrukuks, kes on otsimas iseenda kindlust segases maailmas. Kuid kohati kumab läbi režissööri isiklik uudishimu. Jääb häguseks, kes lõpuks naiseks olemist uurib – kas 12-aastane tüdruk või täiskasvanud mees, kes kujutab ette kuidas oleks naisena üles kasvada. Selle kujutamisel kasutab režissöör oma meheksolemist trumbina.
Sellest aspektist jääb initsiatsioon naiste maailma kergelt poolikuks. Pikk staatiline „Call Me By Your Name“-esque lõppkaader Angelast, kes viimaks enda tunded valla laseb, toob mälusopist esile eelmainitud filmi ning kuigi näitlejatöö on sama kõrgel tasemel jääb kumama Mendoza püüdlus lavastada samasugune romantilise reaalsustunnetusega lugu. Kuid püüdlusele jääb külge kergelt klišeelik maik, millest annavad märku need väikesed detailid, mis paljastavad kaadritaguse mehe pilgu.
Sellest hoolimata on film ikkagi teekond naiseikka ning jõuab sinna ka lõpuks välja. Sageli on muutustel küljes poolmõru varjund, tuleb ette kokkupuuteid maailma pahupoolega, millega enamik tüdrukuid mingil hetkel oma elus on silmitsi seisnud. Kõigele vaatamata on see saabumine ka sisimas oodatud.
Autor: Mirjam Mikk