Filmi „Perekond“ sünnilugu on sedavõrd põnev, et vääriks ehk omaette filmigi. Esiti oli tegemist 2015. aastal valminud samanimelise lühifilmiga samadelt Austraalia tegijatelt – stsenarist Tom Swinburn ja lavastaja Jayden Stevens. Sellest täispika debüütfilmi tegemiseks seadsid nad endale ambitsioonika sihi minna väikese võttemeeskonna ja vähese rahaga Ukrainasse, et lugu seal endile võõras keeles kohalike amatöörnäitlejatega linti võtta. Tulemus on veider lanthimoslik tragikomöödia suurest üksildusest ning sellest, milleks inimesed on valmis, et seda leevendada.
Emerson (Pavlo Lehenkyi) on eraklik ukrainlane, kes on otsustanud emotsionaalset lähedust otsida võrdlemisi omapärasel viisil, luues endale võltsperekonna. Ema, isa, vend, õde ja onu pole enamat ega vähemat kui amatööridest kohalike näitlejate trupp, kellele järjekordsel kokkusaamisel ulatada pihku imala dialoogiga paberilehed – stsenaarium, millest rangelt kinni pidades puhutakse elu sisse pühadeaegsetele perekondlikele interaktsioonidele, mida Emerson ka diletantliku pühendumusega videolindile jäädvustab.
Täispika produktsiooni tarbeks ühendasid Swinburn ja Stevens käsikirja kirjutamisel jõud ega vaevu, õigustatult, Emersoni püüdlustele selgitavat tausta pakkuma – vaatajaile ei põhjendata, miks on mees otsustanud perekondlikku lähedust kunstlikult luua. On üksildane Emerson elanud üle mõne isikliku tragöödia? Pelgab ta, et on sotsiaalselt liiga ebakompetentne (mida tema kohmetus isegi filmi rõhutatult kohatu ja kohmetu dialoogi taustal aimata lubab)? On see Ida-Euroopa trööstitus (millele läbivalt viitavad nii kunstniku- kui ka kaameratöö)? Kombinatsioon neist kõigist?
Stsenaristide otsus üht kindlat põhjust väga selgelt mitte välja joonistada on filmi tugevus, andes ekraanil toimuvale universaalse mõõtme. Ehkki enamik kunstlikust perekonnast ei näi kogu ettevõtmise juures hoolivat enamast kui rahast, millega Emerson nende teenuste eest tasub, on tema nooremat õde kehastav neiu (Liudmyla Zamidra) temaga sarnasemas seisus, kui esiti võiks arvata. Kogu trupist kõige improvisatsioonialtim, ei piisa talle Emersoni konstrueeritud reaalsusest. Tema vahetu olek ning suutmatus Emersoni malli järgi painduda raputavad peagi kummalist kooslust, kuni Emerson leiab end uuest rollist. Omaloodud pere kiidetud ning püüdliku poja kehastamise järel tuleb tal ühtäkki astuda nooremat õde kehastanud neiu isa kingadesse, mängides seejures ka abikaasat neiu emale Christinale (Tetiana Kosianchuk). Sündmuste kulg pöörab Emersoni senise elukorralduse täielikult pea peale, pannes nii teda kui ka vaatajat mõtisklema perekonna tähenduse üle – rollide ootamatu muutus näitab, milliseid erinevaid tühimikke võib inimene teise elus täita postindustriaalse, suurperest võõrandunud tuumpere mudeli raames.
„Perekond“ on väga veider, peavoolu komöödiaist kõrvale kalduv linateos, mis toonilt meenutab Jim Hoskingi absurdset õuduskomöödiat „Rasvane kägistaja“ (2016, film linastus ka tolle aasta PÖFF-il), ainult ilma rõvedusteta. Poosilt ja maneeridelt, ei tee tegijad isegi saladust, on film võrreldav Kreeka uue laine kõige kaugemale jõudnud režissööri Yorgos Lanthimose loominguga. Kuidas anda professionaalsete kogemusteta ning väga erineva taustaga liikmetest (mh hambaarst ja administraator) koosnevale näitetrupile, veel keelebarjääri silmas pidades, juhiseid dialoogi isepäraseks esituslaadiks, et see haakuks filmi üldise atmosfääriga? Tuleb korraldada inspiratsiooniks ja lähtepunktiks Lanthimose oskuslikult žanreid põimiva absurdikomöödia „Homaar“ (2015) ühisvaatamine ning paluda näitlejail samasugust tooni tabada, paljastas stsenarist Swinburn filmi PÖFF-i linastuse järel toimunud küsitlusvoorus. Näitlejad said soovitule pihta ning nende emotsioonitu, justkui automatiseeritud ning elust võõrandunud esitus aitab filmi omamaailma loomisele väga palju kaasa.
Nappide vahenditega tehtud, kuid tõhus kunstnikutöö aitab tegelasi avada – võta või võrdluseks Emersoni värvitu, ilmetu korter ning Christina roosades toonides barokselt ülepakutud magamistuba. Lisaks stsenaristi rollile täitis Swinburn filmi valmimisel ka operaatori osa. Ta kaameratöö näitab tegelasi tihti kui oma keskkonna produkte ja vange, raamituna samadesse justkui ajast maha jäänud kortereisse või trööstituisse linnamaastikesse. Väidetavalt sai kogu filmi idee (ka eelnenud lühifilmi idee) alguse teraapiavormist, kus võõrad üksteisele perekonda kehastavad.
Stevens ja Swinburn ei jää õnneks oma looga kindlasse formaati kinni. Perekond on keeruline üksus ning läbi absurdi ja veidra huumori suudab režissöör Stevens just seda aspekti rõhutada – Emersoni skriptitud perekondlikes kogunemistes leidub kübeke realismi just neil hetkil, mil ettekirjutusist kõrvale kaldutakse. Kui tihti ikka mõni suur tähtpäev täpselt plaani järgi läheb? Emersongi harjub filmi teises pooles uut perekondlikku rolli täites vaba vormi ja improvisatsiooniga, muutudes vaataja silmis hetk-hetkelt inimlikumaks. Komplekssus on midagi, mida peresuhetes hinnata, mitte peljata – see muudab need palju tänuväärsemaks.
„Perekond“ ei paku midagi rabavalt uut – eeskujusid kantakse käiseil –, kuid materjali ja teostuse kooslus on põnev ning mõjub eksootiliselt. Tegijate otsus teha film endi jaoks võõras riigis ning võõras keeles on kindlasti ära tasunud – see kumab mõneti läbi ning mõjub värskelt. Algtõuget silmas pidades oleks nad võinud minna kergemat teed, kuid „Perekond“ on sellevõrra rikastavam kogemus, et kõike otseselt lahti ei seletata. Nagu tihti ei ole meile pereliikmed üheselt mõistetavad (on inimene eneselegi?), õpib vaataja filmi tegelasi tundma tasa ja targu, justkui katse-eksituse meetodil. Sellised ju perekondlikud suhted sageli ongi.
Autor: Kristjan Kuusiku