Pühapäeval, 24. novembril PÖFFi raames maailmas esilinastunud „Laura Durandi veider tagaajamine“ pani mind mõtlema. Korduvalt. Kas jalutada nüüd minema? Või nüüd? Või nüüd? Või nüüd? Noist ellujäämisinstinkti välgatustest hoolimata jäin siiski paigale, kuid mitte sellepärast, et minus oleks tärganud kergelt masohhismi kalduv iseloomujoon, vaid et julgeda täie enesekindlusega väita, et tegemist on täieliku sõnnikuhunnikuga. Selleks tuleb virn endal enne läbi kühveldada. Sest mine tea, teinekord leidub fekaalilasuski pärleid ja teemante ja muid metafoore.
„Laura Durandi veider tagaajamine“ peaks olema komöödia. Kõik viitab sellele, kentsakast ideest tavapärase buddy / road movie valemini välja. Mis on aga puudu, on naljad. Kõige kurvem, et see pole taotluslik, vaid nalja on üritatud teha ja see paistab valusalt läbi. Komöödiat oleks prussinud justkui maavälised tulnukad, kes ei saa nalja kontseptsioonist korralikult aru. Huumor on kogu filmi vältel rabe ning forsseeritud, naljadel puudub ülesehitus ja/või punchline ning situatsioonide potentsiaal jäetakse igal võimalusel kasutamata. Ligi neljasajapealise publiku seast kostis vaid mõni üksik kõkutus siin-seal mõne rumala, slapstick’i laadis koha peal.
Võib-olla – tajudes, et puhta komöödiafilmina oleks tegu täieliku läbikukkumisega – otsustas režissöör Dimitris Bavellas minna veidi kunstilisemat ja pretensioonikamat teed pidi, et mõni võiks tema käkerdist satiiriks või mõnel muul viisil sügavamaks pidada, kui see kuseloik tegelikult on. Näen seda ainsa põhjusena, miks siin-seal kasutada filmielemente, mis loo seisukohalt mitte midagi ei muuda ega juurde ei anna, vaid pigem jätavad filmist mulje kui untsuläinud tudengieksperimendist.
Filmi „lugu“ on samuti igatpidi lohakas, et mitte öelda laisk. Ma pole kindel, kumb on halvem, aga lohakas vähemalt teeb midagi. Teisalt on mõnikord parem üldse tegemata jätta. Igatahes sarnaselt filmis leiduvate „naljadega“ on loos palju lahtiseid, üleliigseid ning kasutuid otsi, mille olemasolu on venitanud filmi kahetunniseks ajusurmaks. Ühel hetkel üritatakse peategelastele mingisugust kindlat karakterit külge määrida, järgmisel hetkel pole see enam oluline või pole seda üldse olemaski. Mitte miski ei juhtu orgaaniliselt, tegelastest või situatsioonidest lähtuvalt. Kõik olukorrad on lavastatud nüristavalt tajutavalt, ilma sisemise motivatsioonita, millele kindlasti ei aita kaasa ka puine näitlejatöö.
Kui Makis Papadimitriou „portreeritud“ Antonis jääb mugavalt ignoreeritava keskpärasuse raamesse, siis tema sõbra Christose rollis olev, Andy Sambergi look-alike’i moodi Michalis Sarantis mõjub Pinocchiona õhupallide keskel. Võib-olla oleks monteerija Giorgos Georgopoulos suutnud Sarantise näitlemist kohati siluda, lõigates tühja jõllitamisega täidetud kaadreid lühemaks, aga ma saan täiesti aru, kui ka temal sellest kõigest täiesti siiber oli.
Kogu filmi jooksul meeldisid mulle kaks asja. Esiteks lugu, millega film algas. See kõlas lubavalt ja lootustandvalt, kuid kahjuks järgnes sellele peagi pettumus. Teiseks oli samuti muusikapala, aga seekord lõputiitritele eelnev. Rohkem ei oska ma selle filmi juures midagi soovitada. Peale selle, et kui võimalik, vaadake midagi muud. Kui mitte, ärge vaadake midagi. Vähemalt ei kuluta närve ega ajurakke.
Autor: Sven Kütt