Islandi stsenarist-režissööri Rúnar Rúnarssoni eksperimentaalne kollaaž „Kaja“ (2019) koosneb 56 lühikesest vinjetist, pakkudes läbilõiget pühadeajast saareriigis – jõulude-eelsest saginast kuni uue aasta esimese aovalgeni. Vinjetid on lühikesed – filmi kestus 79 minutit tähendab, et keskmiselt kestab vinjett vähem kui poolteist minutit. Neid ei seo ühtne narratiiv ega ühised tegelased, üksnes aeg ja ruum, milles need miniatuursed lood aset leiavad, ning stiil, millega neid audiovisuaalselt esitatakse. Siinkohal on kerge tõmmata just operaatoritöö ilme poolest paralleel Roy Anderssoni „inimeseks olemise“ triloogiaga. Ometi mõjub „Kaja“ mõneti hoopis Rootsi vanameistri loomingu antiteesina.
„Kaja“ stseenide lühike kestus võimaldab vaatajail kiiresti Rúnarssoni julge lähenemisega haakuda – ei lähe kaua, kuni saab selgeks, et episoodidel puudub selge temaatiline lõim ning neid populeerivaid inimesi seob omavahel vähe peale geograafilise ning ajalise ruumi. Kui jõuabki kohale, et filmil igasugune narratiiv puudub, pole see enam oluline: režissööri ning tema võimeka meeskonna töö on lummav. Rúnarssoni ihuoperaatori Sophia Olssoni kaameratöö on staatiline, kuid filmi vaadates ei mõju see kordagi piiranguna – üldplaane ning laia sügavusvälja rakendatakse maksimaalselt, et määrata või nihestada lühikese aja jooksul ekraanil viibivate tegelaste omavahelised jõustruktuurid ning emotsionaalne kese. Ühes episoodis sõidab töödejuhataja autoga ehitusplatsile, suurhoone vundamendi ladumiseks kaevatud pirakasse auku. Lavastaja ning operaator hoiavad vaataja tähelepanu üha läheneval suuremaks muutuval autol, kuni mees sõidukist väljub. Ta kuuleb näiliselt ainsa objektil viibiva töötaja käest, et töötajad said juhi rahadega šlikerdamisest haisu ninna ning streigivad. Halbadest uudistest teavitav ehitusmees figureerib kaadris objektijuhist kõrgemal augu serval, talle ülalt alla vaadates, muutes esialgu tähtsana näiva ülemuse manitsused tööd jätkata naeruväärseks. Hoolikalt komponeeritud kaadrid ja misanstseen ning tegelaste ümber olevat ruumi venitavad rakursid rõhutavad inimeste suhet keskkonnaga, milles nad viibivad.
Stiiliainest on ammutatud Roy Anderssoni „inimeseks olemise“ triloogiast. Kui olete näinud filme „Laulud teiselt korruselt“ (2000), „Teie, kes te elate“ (2007) ning „Tuvi, kes istus oksal ning mõtiskles eksistentsi üle“ (2014), siis võite aimata, milline lähenemine on valitud. Monteerija Jacob Secher Schulsingeri panust filmi õnnestumisse on raske üle hinnata. Just tema puhus elu sisse Ruben Östlundi auhinnatud linateostele „Vääramatu jõud“ (2014) ja „Ruut“ (2017) ning siin aitab tema tempokas ja hüpnootiline rütm vaatajail kergesti filmi eksperimentaalsuse ja stiiliga harjuda. Sigur Rósi fännide kõrvu rõõmustab muusika: Islandi postrokk-ansambli pikaaegse multiinstrumentalisti Kjartan Sveinssoni tonaalsed kõlamaastikud seovad ülejäänud filmi elemendid tervikuks.
Emotsionaalselt pakuvad Rúnarssoni põgusad pilguheidud kaasaegsete islandlaste ellu nii südantlõhestavaid pisteid (muuseumitöötaja puhastab eksponaatide klaaspindu ning murdub, saades ekskallimalt telefonikõne teel teada, et too lapsed endale jätab) kui ka naerutavaid vahepalu (mees soovib viisakalt maja ees parkida, kuid satub soovimatult peategelaseks Facebooki otsevideopostitusse, milles tema järel sõitnud naine teda kaks korda mõtlemata šovinistiks tembeldab), sekka omajagu törts musta huumorit (naine üritab oma emast ja pojast surnuaial head fotot saada, samal ajal kui vanaema langeb heietusse, kuidas varsti ta ise, siis lapse ema ja kunagi ka laps sinna maetud saavad). Kuigi otsest temaatilist läbijoont lugudel ei ole, ei tee lavastaja saladust sellest, mida näeb ühiskonna valupunktidena: töötajate ekspluateerimine ning suurenev ebavõrdsus leiavad korduvalt kajastamist. Ka muutuvad ajad mõlguvad tal meeles. Ühes tabavas stseenis joonistub see eriti hästi välja, kui käputäis inimesi on kogunenud suurhoone põlemist vaatama. Vanaisa jutustab lapselapsele, kuidas ta kunagi vanaemaga, kui nad noored olid, selles põlevas majas tantsis, samal ajal kui tüdruk hoone hukku oma telefonikaameraga jäädvustab. Omanik ei soovinud maja renoveerida, sest see olevat liiga kallis – odavam on Poolast valmismaju hankida. Paar minutit fikseeritud kaadrit, lühike dialoog, ja rohkem polegi vaja, et kujutada aastakümnete möödumist ja väärtuste nihkumist. Sealjuures ei ole režissöör sugugi sõrme viibutav ega manitsev ning ei moraliseeri. „Kaja“ ei ürita rääkida inimkonnast, kasutades selleks suuri žeste. Seda ehk võib pidada üheks suureks erinevuseks võrreldes Roy Anderssoni loominguga, mille tableaux vivants on Rúnarssoni kollaaži kõrval väga kunstlikult rõhutatud, täidetud teatraalse absurdiga, tegelased surmkahvatuiks grimeeritud. Kui Andersson aktsentueerib elu sürreaalsust kunstlike vahenditega, et teha grand statement inimkonna kohta, siis Rúnarsson näitab elu absurdsust läbi realismi prisma – suurt osa „Kaja“ vinjettidest võib ekslikult suisa dokumentaalkaadreiks pidada. See lisab filmile harukordset siirust, mistõttu jällegi vähesed episoodid, mis mõjuvad lavastuslikumalt, tõusevad üldpildis isegi liialt esile: eelmainitud episood parkimisel tekkinud segadusest on eraldi seisvana „Kaja“ üks naljakamaid klippe, tervikus aga nõrgemaid lülisid.
Siiski tuleb seda filmi kogeda tervikuna, vinjettide mõju seisneb üksnes nende koosesituses, selles, kuidas mosaiigitükid kõik oma kohale langevad. Täis vaikset imetlust kõigi nende inimeste vastu, kes ekraanilt läbi käivad, on „Kaja“ suur lepitaja – see mõjub katartiliselt, sõlmides rahu vaataja ja elu vahel. Mitmes keeles on üritatud sõnaga väljendada aukartustäratavat tunnet hetkel, mil inimene taipab, et kõigil teda ümbritsevatel inimestel on sama värvikas ja kirev elu kui tal endal, et iga inimene on siiski oma huvitava loo peategelane, mitte üksnes kõrvaltegelane tema loos. „Kaja“ vinjettides esitatud väikeste inimlike puutepunktide kumulatiivne mõju on sama.
Autor: Kristjan Kuusiku